Maailmataju 2018

Sissejuhatus
Klassikaline mehaanika oli üks esimesi füüsika harusid üldse, mis tekkis ja käsitles aega ning
ruumi. See oli pikka aega ainus aega ja ruumi kirjeldav füüsika osa, kuid muutused toimusid 20.
sajandi alguses, mil tekkisid kaks täiesti uut aegruumi kirjeldavat teooriat – nendeks oli
relatiivsusteooria ja kvantmehaanika. Relatiivsusteooria üheks põhiväiteks on see, et aeg ja ruum
moodustavad ühtse terviku, mida nimetatakse aegruumiks. Seda tõestab valguse kiiruse jäävus
vaakumis kõigi vaatlejate suhtes. Suurte masside läheduses ja masside ülikiire liikumise korral
hakkavad aeg ja ruum teisenema ehk aeg aegleneb ja kehade pikkused lühenevad välise vaatleja
suhtes. Kvantmehaanikas on aga võimalik kehade ( s.t. osakeste ) füüsikalist olekut kirjeldada ainult
tõenäosuslikult. See tähendab seda, et näiteks kehade liikumise füüsikalisi parameetreid ( näiteks
kiirus, asukoht ehk koordinaat jpm ) ei ole võimalik täpselt ette teada, sest kehtivad nn määramatuse
relatsioonid. 20. sajandi algusest alates kuni praeguse ajani ei ole jõutud nende arusaamadest
kaugemale. Kuid käesolevas töös tekivadki uued teooriad, mis seletavad ära nendes kahes teoorias
esinevaid näiliselt ebaratsionaalseid nähtusi. Käesoleva ajani baseerusid eranditult kõik ajas
rändamise võimalikkuse teooriad just Albert Einsteini üldrelatiivsusteoorial. See teooria ennustab
ussiaukude ehk aegruumi tunnelite olemasolu. Näiteks kahte punkti ruumis ( või ajas ) ühendab
„aegruumi tunnel“, mille läbimise korral on võimalik ületada tohutuid vahemaid ruumis väga
väikese ajaga. Nende järgi on võimalik liikuda nii ruumis ( avakosmoses ) kui ka ajas. Selline
füüsikaline arusaam ajas rändamisest eksisteerib veel tänapäevalgi. Antud töös ei lükata sellist
üldlevinud arusaama küll ümber, kuid sellist teooriat vaadeldakse siin „teise nurga alt“. See
tähendab seda, et toimub vana teooria edasiarendus, mille lõpptulemuseks saame selle, et läbides
aegruumi tunneli läbib keha kahte punkti ruumis ( või ajas ) ainult ühe hetkega. Sellist võimalikkust
tuntakse ainult teleportatsiooni nime all, mille eksisteerimine on võimalik ainult väljaspool
aegruumi. Hiljem on näha seda, et selline asjaolu põhjustabki näiteks osakeste tõenäosuslikku
käitumist ehk määramatuse seoste tekkimist kvantmehaanikas.
Antud töös kirjeldavas ajas rändamise teoorias võetakse üheks füüsikaliseks põhialuseks
erirelatiivsusteooriast tuntud väide, et aeg ja ruum moodustavad tegelikult ühtse terviku, mida
nimetatakse aegruumiks. See on erirelatiivsusteooria üheks alusväiteks. Kuid selle järeldus on see,
et kui liigutakse ajas minevikku, siis PEAB liikuma ka mingisuguses ruumidimensioonis. See ruum
„eksisteerib“ väljaspool meie tavalist igapäevaselt tajutavat ruumi. Füüsikaliselt tähendab see seda,
et näiteks üldrelatiivsusteooria võrrandid kaotavad seda ruumi uurides oma kehtivuse, sest sellises
ruumis ei eksisteeri enam aega ega ruumi, mis füüsikaliselt avaldub see aja lõpmatus aeglenemises
ja pikkuse lõpmatus vähenemises. Seepärast kehade liikumised ei võta „seal“ enam aega ja ilmneb
kehade teleportreerumised. Teleportreeruda on võimalik minevikku, tulevikku või olevikus.
Selliseid „aegruumituid“ piirkondi on Universumis avastatud. Näiteks võib tuua mustad augud,
mille tsentrites aja kulg aegleneb lõpmatuseni ( ehk aega ennast enam ei olegi ) ja pikkustelgi ei ole
enam mõtet ( s.t. ka ruumi eksisteerimine lakkab ). Just sellises piirkonnas ongi võimalik ajas
liikuda ehk avaldub teleportatsioon, kui inimene saaks kuidagi sinna sattuda.
5