Maailmataju 2018

Impulsside levimist ja liikumist erinevate ajupiirkondade vahel reguleerib sünkronisatsioon, mis
algselt arvati olevat ajus oleva informatsiooni sõlmimismehhanism. Näiteks oletame seda, et meil
on kaks neuronigruppi x ja y ning need saadavad mingisuguse sisendi impulsi neuronigrupile z.
Seega x ja y võistlevad omavahel, et mis grupp domineerib z gruppi. Kui aga neuronigrupid x ja y
ei ole omavahel sünkroonsed, siis grupp z sünkroniseerub grupi x või grupi y-ga, kuid mitte
mõlemaga samaaegselt. Neuronigrupid x ja y saab saata signaali z grupile ainult siis, kui üks neist
sünkroniseerub grupi z-ga. Teine grupp paraku ( grupp, mis ei sünkroniseeru z grupiga ) ei saa
signaali z-le välja saata.
Sünkronisatsioon võimaldab erinevaid ajusüsteeme omavahel funktsionaalselt kokku liita. Aga
kuidas neuronid ikkagi teavad objekti õigeid omadusi kokku liita? Neuronite sünkronisatsioon seda
probleemi ju ära ei lahenda. Näiteks kui inimene tajub sellist objekti, mida ta kunagi varem näinud
ei ole, kuidas siis neuronid teavad selle objekti omadusi kokku sõlmida? Ajus sõlmitakse
informatsioon sellest hoolimata kokku ühtseks taju muljeks. Objekti värvus, kuju ja suurus on ajule
informatsioonid, mis tulevad samast ruumipositsioonist. Sellest järeldataksegi seda, et selle
ruumilise informatsiooni põhjal sünkroniseeruvad õiged neuronipopulatsioonid. Kuid selline
sõlmimine on asukohapõhine sõlmimismehhanism. See tähendab ka seda, et asukohapõhise
sõlmimise tulemus on neuronipopulatsioonide sünkroniseerimine. Kuid sünkronisatsioon ajus ei saa
olla oma olemuselt teadvuse neuromehhanism.
Sünkronisatsiooni mehhanism ajus lihtsalt reguleerib impulsside liikumist ühelt neuronilt teisele.
Sünkronisatsioon ajus on lihtsalt impulsside liikumiste regulaator. Selleks aga toome ühe hea näite.
Näiteks uuringud on näidanud seda, et inimese aju otsmikusagara keskused koordineerivad (
visuaalse ) tähelepanu korral sünkronisatsiooni abil visuaalse korteksi aktiivsust. Otsmikusagara ja
visuaalse korteksi piirkondade vahel tekib funktsionaalne omavaheline seos just läbi sünkroonsuse.
Otsmikusagara ja visuaalse korteksi neuronid on omavahel seega sünkroonis. Tänu sellele võetakse
paremini vastu sisendit. Kuid töödeldud informatsioon võib siirduda ka visuaalsest ajupiirkonnast
otsmikusagarasse. Seda võimaldab just sünkronisatsioon, mis esineb erinevate ajupiirkondade
vahel.
Sünkronisatsioon võimaldab informatsiooni ajus kiiresti ja tõhusalt edastada.
Neuronipopulatsioonide aktiveerimisest on efektiivsem just sisend, mis on sünkroniseeritud. Aju
kasutab sünkronisatsiooni, sest siis ei pea palju energiat kulutama rohkete neuronite
aktsioonipotentsiaalide ( ehk impulsside ) välja saatmiseks. Sünkronisatsiooni korral on neid aga
palju vähem. Kaks neuronit on omavahel funktsionaalselt seotud ainult siis, kui üks neuron saadab
oma impulsi teisele neuronile. Seda võimaldab kahe neuroni sünkroonne aktivatsioon. Kõik see
esineb ka erinevate ajupiirkondade vahel, mitte ainult üksikneuronite või neuronipopulatsioonide
tasemel.
Elektriline vastastikmõju
Inimese ajus olevaid laenglevaid neuroneid või nende populatsioone on võimalik vaadelda ja
käsitleda elektriliselt laetud kehadena, millede vahelises ruumis eksisteerivad elektrijõud. Kuna
neuronid ehk laengud üksteise suhtes ei liigu ja need kõik on ka laetud ühemärgiliselt, siis nende
kehade vahel eksisteerib elektrostaatiline jõud ( Coulombi seadus ) ja liigilt tõukejõud. Coulombi
seadus elektrostaatikast ütleb meile seda, et „kahe laetud keha vahel mõjuv (elektri)jõud on
võrdeline kummagi keha laenguga ja pöördvõrdeline kehade vahekauguse ruuduga“. See jõud
mõjub laetud kehi ühendava sirge sihis. Samanimeliselt laetud kehade vahel mõjub positiivne jõud
ehk tõukejõud. Elektrijõul kui vektoril on ainult kaks võimalikku suunda ja seetõttu on meil antud
juhul tegemist positiivse jõuga, sest seda loetakse positiivseks siis, kui ühele laetud kehale mõjuv
25