MOTIVEERIV INTERVJUEERIMINE TERVISHOIUS - Tartu

käitumismuutus võib lõppkokkuvõttes olla pingutust väärt. Nad on end piltlikult
öeldes ise sisse rääkinud.
Tavaliselt ei kaasne sellega pasunahelisid. Tegelikult te ei pruugigi märgata, et
„Kui vestleme muutuste
tähtsusest, otsustavad
patsiendid, et need on tõepoolest
olulised. Patsiendid näevad, et
muutused on võimalikud, kui
nad sõnastavad ise põhjused,
miks neid teha ja kuidas nende
ettevõtmine võib õnnestuda.
124
midagi on juhtunud. Me oleme töötanud patsientidega,
kelles juhendamise käigus ei paistnud
midagi liikuvat, aga järgmisel korral tulid
nad tagasi ja ütlesid, et on midagi muutnud.
Üks arst jutustas meile järgneva loo:
„Olin korduvalt kohtunud patsiendiga, kes
polnud aastaid töötanud ja oli depressioonis.
Olin peaaegu kõike proovinud: ravimeid, nõuandeid,
julgustanud teda kehakultuuriga tegelema,
tööd leidma ja olema seltskondlikult
aktiivne. Midagi ei paistnud aitavat. Ta oli justkui kinni jäänud ja ka ma ise
tundsin, et olen samamoodi kinni jäänud ja heitunud. Ise suurepäraselt mõistes,
kui masendunud ma olen, vaatasin patsiendile otsa ja mõistsin, et tema
tunneb end veel palju hullemini. Teadmata, mida veel ette võtta, peegeldasin
teda lihtsalt: „Teil on sellest kõigest kindlasti kõrini.” Ta ütles vaid „Jah” ning
oli sünge nagu alati, ja varsti ta lahkus kabinetist.”
„Mõne kuu pärast nägin teda jälle ühe väikese terviseprobleemiga seoses
ning küsisin, kuidas tal üldiselt läheb. „Suurepäraselt!” ütles ta, näost särades.
„Ma sain bussijuhina tööd ja tunnen end väga hästi!” Ma oleks äärepealt pikali
kukkunud.
„Mis juhtus?” küsisin.
„Te ütlesite midagi eelmisel korral.” Mul polnud aimugi, mida ma olin
öelnud, mis võis sellist mõju avaldada. „Kui ma teie kabinetist lahkusin, siis
sain aru, et teil oli õigus: mul oli kõrini oma elust sellisena, nagu see on, ja ma
pidin sellega midagi ette võtma. Ma nägin ajalehes kuulutust, et hakatakse
välja õpetama bussijuhte ja helistasin neile. Nüüd ma töötan graafiku järgi ja
tunnen end suurepäraselt.”
Pühendumise kuulamine
Selliseid üllatusi juhtub, aga pidage meeles, et patsiendiga rääkides tuleb silmas
pidada teatud kindlaid märke. Muutuse võimalikule toimumisele viitab üks
mõistlik ja usaldusväärne indikaator – pühendumise keel, nagu seda kirjeldasime
5. peatükis. See võib MI-d kasutades tekkida spontaanselt („Ma arvan, et proovin
seda”), kuid on olemas ka võtted, kuidas hinnata inimese valmidust edasi liikuda.
Kui olete patsiendile andnud kokkuvõtte tema enda sõnastatud muutumismotivatsioonist
(soov, võime, põhjused, vajadus ja neist moodustatud „lillekimp”), ,
esitage üks lihtne küsimus, mille mõte on järgmine: „Mida te nüüd sellest arvate?