MOTIVEERIV INTERVJUEERIMINE TERVISHOIUS - Tartu

ja selle ajal ning see võib aidata teil paremaid tulemusi saavutada. Mõelge nende
näidete üle, kus enamik arste tahab, et patsient muutuks:
• Ta on prostituut ja heroiinisõltlane ning võib lapse hooldusõigusest ilma
jääda.
• Kui ta alkoholi pruukimist ei lõpeta, ütleb ta süda üles ja ta võib surra.
Tervishoiutöötajad peavad selliste patsientidega vesteldes sageli vaikset sisemonoloogi.
Monoloog sisaldab seda, mida võiks nimetada arsti muutustejutuks.
„Ma tahan teda aidata lõpuni aru saada ja oma
elu muutma hakata.” [soov] „Ma arvan, et suudan
siin midagi muuta.” [võime] „Ta peab tõepoolest
eluviise muutma, sest laps kannatab.”
[põhjus] „Ma pean selle teema jutuks võtma.”
[vajadus] „Ma kulutan tema peale lisaaega, sest
ta vajab seda praegu.” [pühendumine] Need
püüdlused võivad peegeldada sügavaid isiklikke
väärtusi: „Ma hakkasin seda tööd tegema
sellepärast, et aidata nendesugustel inimestel
oma elus muutusi teha.” Ka negatiivne külg on
olemas: „Oh ei, see on lootusetu olukord. Ma
ei tea, kust otsast alata.”
„Kui te lasete
oma püüdlustel
konsultatsiooni üle
domineerida, siis muutub
patsientide autonoomia
tunnustamine keerulisemaks
ning neil on raskem
ise otsustada, mis on
neile kõige parem.
Tervishoiuasutustes leidub küllaga inimesi, kes on olukorras, mida nende arst
tahab muuta. Samal ajal soovib arst austada patsientide vabadust ise enda üle otsustada
ja nii tekibki konflikt kahe tahtmise vahel. Siin on näide, kuidas see konflikt
ilmneb kolleegidevahelises vestluses.
ARST A: „Ma tahan jõuda selleni, et see patsient muudaks oma toitumisharjumusi,
et saaksime tema veresuhkru taset alandada.”
ARST B: „Aga sa ei saa panna teda midagi tegema. See on tema otsustada.”
See on küllalt tavaline, et arst näeb neid kahte vaatenurka samaaegselt. Teil
on kõrged ootused käitumismuutuste osas ja samas te austate ka patsientide vabadust
ise otsustada. Need ei ole tingimata vastandlikud seisukohad. Need kuuluvad
käitumismuutusi esile kutsuvate konsultatsioonide delikaatsete väljakutsete
hulka. Asjatundlik, kindla käega mägironimisinstruktor võib jälgida mägimatkaja
pingutusi ja tahta väga, et kõik õnnestuks, aga ta annab endale aru, et ei saa kellegi
teise eest tippu tõusta. Instruktori ja matkaja hästi toimiv koostöö põhineb sellel,
et instruktor tagab ohutuse, lubab matkajal ise oma tee leida ja aktsepteerib tulemust
kannatlikult ja lugupidavalt.
Mõnes olukorras pole püüdlused patsiendi käitumist muuta nii tungivad ja te
tegelikult ei hooligi, kas inimene oma käitumist muudab või mitte. Sellist olukor-
151