MOTIVEERIV INTERVJUEERIMINE TERVISHOIUS - Tartu

Rühmad andsid arstidele võimaluse paaris töötada. Vähem struktureeritud
formaadi üks probleem oli kiusatus vastata kõigile patsiente huvitavatele küsimustele.
Puuduse hüvitas aga kuhjaga patsientide suurem huvitatus ja osalusaktiivsus.
172
„See pole lihtne, üldsegi mitte. Olen harjunud informatsiooni edastamisega
ning loengu lõpul esitatud küsimustele vastamisega. Uudne kohtumiste
läbiviimise viis meenutab aga pigem avatud foorumit. Kuid teate,
mis? Minu arvates on patsientidel uuendustest palju kasu. Hoopis rohkem
inimesi käib välja oma ideid. Kui keegi seda teha julgeb, järgnevad talle
peagi teised. Vestluses löövad kaasa needki patsiendid, kellest seda kõige
vähem oodata oli... Fantastiline! Tundub, et sellise käsitlusviisi juures huvituvad
nad pakutud informatsioonist enam. Selle asemel, et publiku ees
seistes informatsiooni edastada, püüame jõuda patsientide vajadusteni,
mis pole sugugi alati sellised, nagu meie arvame. Tunnen, et olen muutunud
patsientide suhtes kaastundlikumaks, elan nende muredele kaasa.
Just nimelt.”
Esimestel kuudel õppis meeskond, millal rühmavestluste käigus on kõige õigem
esitada teatud küsimusi. Ravimite kasutamisest rääkides on eriti omal kohal
küsimused nende tähtsuse ja usaldatavuse kohta (4. peatükk). Poolt ja vastu
strateegia (4. peatükk) kasutamine on tulemusrikas kogu vestluse ajal, kuid eriti
oluline on see füüsilistest harjutustest rääkides. „Tähtis on täita lüngad patsientide
arusaamades füüsilistest harjutustest. 90% patsientidest ei pea jalutamist üldse
mingiks eriliseks harjutuseks.” Tagasiside kohta märkis üks õde aga järgnevat:
„Uus suhtlusviis tegi lõpu patsientide poputamisele. Me laseme neil välja tulla
oma arvamustega ning pakume omapoolseid soovitusi ja lahendusi. Lõplik tegevus
kujuneb mõlema osapoole soovitustest.”
Muutused programmi ühes osas kutsusid esile muutused selle teistes osades.
Nagu tunnistas üks arst: „Olen katsetanud MI-d grupis, rakendasin seda ka individuaalkonsultatsioonis.
Üks justkui täiendab teist.” Lõpptulemusena puudutasid
muutused neidki haigla töötajaid, kes polnud ise otseselt MI programmiga seotud:
„Mõned kolleegid, kes treeningutel ei osalenud, hakkasid uut suhtlemisviisi
rakendama, kui kuulsid selle edukusest treeningu läbinutelt.”
Aasta hiljem toimunud vestlustes tunnistasid meeskonnaliikmed, et MI-s võrdselt
ebakompetentsete inimeste kaasamine treeningutesse võrdsustas nad omavahel
ning muutis koostöö sujuvamaks. Nendevahelised ametialased sidemed tugevnesid.
Praktiliste ülesannete läbimängimine ei vastanud kõigi arusaamistele õppimisest.
Üks õde tunnistas: „Ma ei kannatanud silmaotsaski rühmatreeninguid, kus inimestest
hinnanguid ja arvamusi välja pressiti. Kuid mulle meeldib MI idee.”