MOTIVEERIV INTERVJUEERIMINE TERVISHOIUS - Tartu

ARST: Teie seisund ehmatas teid, aga ma loodan, et
saate siin vähemalt puhata.
PATSIENT: Jah, tänan teid, enesetunne on juba natuke
parem. Kodus ei saa ma üldse rahu. Kogu
aeg sõida muudkui autoga, kiire, kiire, kiire, nagu
sõjaväes oleks. Vaata laste järele, siis töö, tee süüa,
mida iganes.
ARST: Te teete palju ja saate palju ära tehtud. Kuulamine.
PATSIENT: Naljakas, et te nii ütlete. Tõsi ta on,
mind kutsutakse superemaks ja tööl olen mina
see, kes peab asjad korda ajama, kui teised lähevad
stressist hulluks ja muudkui vaidlevad, kes
peab seda või teist tegema ja kuidas me tähtajaks
valmis saame.
ARST: Tahtsingi teilt teie eluviisi kohta küsida. Mõtlen,
et kas siin võib olla seos teie kõhuvaluga. Kas
võiksime sellest paar minutit rääkida?
PATSIENT: Räägime siis. Supernaine maandus jamasse.
Mis te arvate?
ARST: Ma pole kindel. Toitumine, alkohol, liiga palju
tööd ja tegemist? Ma pole kindel. Teie oskate seda
paremini hinnata, aga tundub, et teie elutempo
on rabelev ja liiga kiire.
PATSIENT: „Rabelev” pole õige sõna.
Teema avamine empaatilise
avaldusega.
Kiire sihi seadmine. Arst
toob vestlusteemaks
eluviisi üldisemalt. Loa
küsimine.
Esimene vihje muutustejutule.
Ainult kerge teavitamine.
Toetab patsiendi
autonoomiat ja naaseb
tema eluviiside juurde.
ARST: Teile ilmselt meeldib kiire elutempo. Kuulamine, oletus.
PATSIENT: Mulle tõesti meeldib, kui asjad saavad
tehtud. See on tore, ühe asja juurest kohe teise
juurde.
ARST: Kas te mõnikord kiirteelt maha ka pöörate ja
elu natuke rahulikumalt võtate?
Küsimine. Juhendav küsimus,
kasutab kiirteel
kihutamise metafoori.
129