MOTIVEERIV INTERVJUEERIMINE TERVISHOIUS - Tartu

veenduda, et suunate oma energia tõhusalt kõige enam tähelepanu vajavale valdkonnale.
Kui küsitlus on siiralt teadmishimuline ja side patsiendiga hea, tuleb patsiendi
motivatsioon vestluse käigus kergesti esile.
Esimese sammuna on vaja selgitada muutuse
tähtsus ning seejärel, kui tundub sobilik,
anda numbriline hinnang. „Kui tähtis on teie
jaoks, et…? Kas te võiksite öelda mulle skaalal
ühest kümneni, kus üks tähistab „üldse mitte
tähtis” ja kümme „äärmiselt tähtis”, kui tähtis
on teie jaoks, et…?” Küsige sajalt ülekaaluliselt
patsiendilt kaalu kaotamise kohta seda küsimust
ja tulemuseks on kõik numbrid skaalal,
kuid enamasti jäävad need kolme ja seitsme
vahele. Teiseks küsige, nagu eelnevalt juba mainitud: „Miks andsite endale hindeks…
aga mitte ühe?” Vastus sellele küsimusele näitab põhjuseid, miks patsient
peab muutust vajalikuks (ehk muutustejutt). Te saate teada, miks muutus on subjektiivselt
oluline, kuid samas ka, miks see on oluline patsiendi jaoks.
Samad küsimused sobivad ka siis, kui räägitakse
patsiendi usust muutuse võimalikkusse:
„Skaalal ühest kümneni, kus üks tähistab
„ma olen kindel, et ma ei suuda” ja kümme
„ma olen veendunud, et ma suudan”? Millise
numbri te endale praegu paneksite?” Hinde
saamise järel küsite „Ja miks andsite endale
hindeks just selle numbri ja mitte ühe?” Siin
„ Kõige enam tulemusi
andvate küsimuste
seas on kaks lihtsat küsimust,
mis käsitlevad muutuse
tähtsust ja patsiendi usku
edu saavutamisse. Skaalast
võib olla palju kasu.
„ Kui küsitlus on siiralt
uudishimulik ja
side patsiendiga hea, tuleb
patsiendi motivatsioon
vestluse käigus kergesti esile.
väljendab patsient usku enda võimesse muutusi viia läbi. Viidates skaalale võib
olla kasulik küsida: „Mis aitaks teil saavutada kõrgemat hinnet” või „Kuidas saan
mina teid aidata skaalal kõrgemat hinnet saavutada?”
Patsiendid võivad vajada teilt erinevat abi, sõltuvalt sellest, millised olid nende
numbrid kahel skaalal. Vaatame näiteks kahte patsienti. Kumbki asub enamvähem
muutusteks valmisoleku keskel, kumbki väljendab ambivalentsust ja on
tõrges suitsetamist maha jätma, kuid neil on väga erinevad alusmotivatsioonid.
Suitsetaja A: „Siin ma olen, 55-aastane, ja mul on diagnoositud emfüseem.
Ma tõesti pean suitsetamise maha jätma, aga kuidas? Ma olen nii mitmeid
kordi proovinud ja midagi pole välja tulnud. Tundub mõttetu üldse proovidagi.”
[tähtsus: 9; usk: 2]
Suitsetaja B: „Muidugi, ma tean, te arvate, et see on mulle kahjulik, ja pikemas
perspektiivis see arvatavasti nii ongi, aga suitsetamine kuulub minu seltsielu
juurde. Ma ütlen teile, ma olen rahvusvahelistel võistlustel sportlasena
osalenud ja kui ma otsustan midagi teha, siis seda ma ka teen. See pole
lihtsalt hetkel minu jaoks prioriteet.” [tähtsus: 2; usk: 9]
75