MOTIVEERIV INTERVJUEERIMINE TERVISHOIUS - Tartu

suurlinna aguli armetus hütis koos kaheteistkümne omasugusega. Ta tuuakse
koos väga haige lapsega kiirabiga haiglasse. Järgmised kaks nädalat veedab ta koos
lapsega palatis ja tema ägeda hingamisteede viiruse all kannatava lapse seisund
hakkab paranema. Varsti pärast haiglasse saabumist juhatatakse ema koridori teises
otsas asuva ambulatoorse osakonna ooteruumi, kus teda ootab üks nõustajatest,
kes kostitab teda kohvi ja võileivaga. Ooteruumis valitseb külaturu õhkkond.
Seal istuvad emad lükivad pärleid niidi otsa. Laua keskel põleb küünal, mille leegis
on võimalik läbi lõigata nailonnööri, mida nad ehete valmistamiseks kasutavad.
Uustulnuk kuuleb võimalikest töökohtadest. Ta jutustab teistele oma elust. Vastuvõtule
pääsemise ja retroviiruse vastase ravimi manustamise järjekorda ootavad
lapsed mängivad põrandal. Pealtnäha paistab nende tervis päris korras olevat.
Pärast lapse statsionaarist välja kirjutamist määratakse talle ambulatoorne
ravi, emale teatatakse arsti vastuvõtuaeg. Talle antakse ka kotitäis pärleid ja
nailonnööri. Üks pikemalt haiglat külastav ema õpetab talle, kuidas valmistada
konverentsidel kasutatavaid plastikust nimesildihoidjaid. Järgmisel nädalal on ta
tagasi. Arst vaatab läbi nii tema kui ta lapse. Konsulteerimise käigus laieneb tema
kaaspatsientidest koosnev tutvusringkond veelgi. Valveõde ostab temalt ära tema
toodangu paremiku, selle müüb maha heategevusorganisatsioon.
Järgnevate kuude jooksul tutvustavad teised emad teda retroviiruse vastase
teraapia iseärasustega. Sõpruse edenedes räägib ta, kui raske on tunnistada HIV-i
nakatumist. Tal on alati võimalik vestelda mitteformaalses õhkkonnas privaatselt
mõne haiglas töötava nõustajaga, kellest nii mõnedki on ise HIV-i kandjad ja kes
on end vabatahtlikult saatusekaaslaste abistamisele pühendanud. Esimese palga
kulutab ta uute pärlite peale. Nüüd on tal pidev töö, ta külastab regulaarselt haiglat,
kus tema nimele on avatud pangaarve.
„Nende inimeste elutingimusi on suisa võimatu ette kujutada,” ütles juhtiv
pediaater. „Mina püüdsin seda teha, kuid tulutult.” Tagasi vaadates võib öelda, et
muutused said alguse sügavast kaastundest nende inimeste vastu. Protsessi algatamiseks
piisas vaid põgusast pilguheidust nende igapäevasesse ellu.
„Me tegelesime vaid probleemi ühe osaga,” märkis sama inimene mõni aasta
hiljem, „patsientide tühi kõht mõjutab meie ravi efektiivsust. Kui me selles suhtes
midagi ette ei võta, pole ka otsesel haiguste ravil mingit mõtet. Asja sisu on selles,
et meie vastutus ei piirne vaid inimeste raviga. Otsustasime oma haiglas hakata
läbi viima patsientide sotsiaalmajanduslikku rehabilitatsiooni.”
Üpris tagasihoidlik patsientidele transpordikulude katmiseks ja töö tagamiseks
käivitatud uuendus päädis sotsiaalse isolatsiooni purustamisega. Lisaks aitas
muudatus patsientidel üle saada oma tervisliku seisundi häbenemisest, mõista
ravimehhanismide olemust ning ületada tervet hulka erinevaid isiklikke ja sotsiaalseid
tõkkeid. Arstlike ettekirjutuste järgimise korral hakkas laste ravi üha
enam meenutama ükskõik millise kroonilise haiguse (näiteks diabeedi) ravi, mitte
nende surmaks ettevalmistamist. See positiivne kogemus on ära toodud teisteski
allikates (www.kidzpositive.org). Kirjeldatud personal on praeguseks teinud
167