internet humor about stalin netinalju stalinist - Eesti Rahvaluule

Arvo Krikmann
räägivad peast. Kuid see ei muuda ajaloolisteks anekdootideks hästituntud
nalju, kus Brežnev mõtestab olümpiarõngaste pilti “Oo-oo-oo...”, vastuseks
koputusele loeb paberilt “Кто там?” (Kes seal on?), vastuseks aplausile loeb
paberilt “Благодарю вас” (Tänan teid) vms.
Ajaloolise anekdoodi piir ühest küljest joke-žanri kuuluva jutuga, teisalt
mõnele tuntud isikule omistatava aforismi, kalambuuri vm. teravmeelsusega
ja kolmandalt poolt selle isiku kohta käiva muusuguse mittenaljalise (mütologiseeriva,
legendilise, paraabelliku) pärimusega ei ole kuigi terav. Tundub,
et Stalini-folklooris on need piirid iseäranis segased.
Tervikuna näib ajalooliste anekdootide hulka liigituvate juttude osakaal
Stalini-juttude üldmassis olevat päris kõrge. Netiainete põhjal on raske
otsustada, kui traditsioonilised või in spe bona võetud kõik ajaloolised
anekdoodid Stalinist just on. Feliks Tšujev, kommunistliku meelsusega
ajakirjanik ja luuletaja, üks väheseid inimesi, kel on õnnestunud võtta ulatuslikud
intervjuud Vjatšeslav Molotovilt, mis avaldatud raamatus “Сто
сорок бесед с Молотовым” (140 vestlust Molotoviga) (Moskva, 1991) ja kes
on kirjutanud ka raamatud Kaganovitšist ja Šepilovist, on koostanud väikese
valimiku (u. 70 teksti) Stalini kohta käivaist ajaloolistest anekdootidest, kus
Stalin on reeglina positiivne tegelane. See on avaldatud internetis pealkirja
all “Ветер истории” (Ajaloo tuul). Netitaustade põhjal jääb küll mulje, et
suur osa Tšujevi anekdootidest ei oma folkloorset käivet. Ja muidugi, kas ja
kuivõrd on ajaloolise anekdoodi taga tõsielulist tõetera, seda on võimalik
hinnata vaid õnnelikel erandjuhtudel.
Minu materjal, kus vene aine dominant on väga suur (tervelt 89% tekstide
hulgast ja 72% erinevate tekstivariantide hulgast), näitab samuti Stalini kuju
selget kahetisust.
Kui seinast seina ka poleks üldhinnangud Stalini isiksuse, moraali,
vaimse andekuse, kultuuritaseme jpm. kohta – Stalinist kirjutavad autorid
on kaunis üksmeelsed selles, et Stalin armastas ja tegi ise nalja. Aga tihti lisatakse
– ja ka ilmunud naljamaterjali põhjal saab selgeks – et Stalini naljad
olid tunnuslikult õudsed ja ähvardavad. Tema huumorimeel oli väga eripärane:
ta armastas teha esmajoones jõhkrat ja jämedakoelist nalja, mis taotles
kedagi alandada või hirmutada. Stalini suhtluskonnas nähtavasti viljeldi
tegelikult ja regulaarselt nn. praktilisi nalju. Võib-olla ongi sula faktitõde
nt. jutt sellest, et Anastass Mikojan võttis Stalini sööminguile minnes alati
10