Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
102<br />
8. HELIKÕRGUSE KOGNITIIVSED DIMENSIOONID<br />
diatoonilises helireas suur ja väike sekund, ent rahva muusikast<br />
võib leida ka teistsuguste intervallidega heli ridasid: näiteks<br />
setu omapärases mitmehäälses muusikas võib kohata helirida,<br />
mis põhineb väiksel sekundil ja väiksel tertsil (re-mib-fa#-solsib).<br />
Kõrvuti seitsmeastmelise dia toonilise helireaga on Lääne<br />
muusikas kasutusel kromaatiline helirida, milles oktav on<br />
jagatud 12 pooltooniks ning millele vastavad klaviatuuril ühe<br />
oktavi piirides kõik klahvid – nii valged kui mustad.<br />
Nüüd jõuame küsimuseni, millistest põhimõtete järgi<br />
oktavi piirides asuvad helid, olgu neid siis viis, seitse, kaksteist<br />
või ka mõni teine hulk, sinna on paigutatud. Need põhimõtted<br />
on ühe- ja mitmehäälse muusika puhul mõnevõrra erinevad.<br />
Teata vasti on suur osa maailma kultuuride muusikast (nt<br />
islami maades või Indias) valdavalt ühehäälne. Ühehäälsus<br />
annab mängijale või lauljale helirea astmete kasutamisel<br />
märksa suurema vabaduse kui näiteks Lääne professionaalses<br />
muusikas domineeriv mitmehäälsus, kus intoneerimisel tuleb<br />
arvestada muusikalise vertikaaliga ehk sellega, et ühel ja samal<br />
ajal kõlavad hääled üksteisega kokku sobiksid. Siiski näitavad<br />
paljud uurimused, et ka Lääne mitmehäälses muusikas on helikõrguste<br />
ja intervallide taju kategoriaalne (ehk tsonaalne). See<br />
tähendab, et ühele helirea astmele või helirea astmete vahel<br />
moodustuvale intervallile ei vasta muusikapraktikas heli kõrguse<br />
teljel mitte üks kindel positsioon, vaid teatud piirkond,<br />
mida nimetataksegi kategooriaks. Nn vaba häälestusega pillide<br />
mängimisel ja laulmisel, kus muusik saab helikõrgust omatahtsi<br />
muuta, kasutab interpreet helikõrguse pisikõikumisi<br />
ära selleks, et muuta esitust muusikalises mõttes väljendusrikka<br />
maks. Järelikult kui räägime helirea astmete asukohast<br />
heli kõrguse teljel või intervallide suurusest, siis peame silmas<br />
teata vaid etalonväärtusi, millest tegeliku musitseerimise käi gus<br />
väga sageli rohkem või vähem kõrvale kaldutakse. Uuri mused<br />
näitavad, et intonatsiooniliste kõrvalekallete suurus võib vabalt