Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
152<br />
11. THEODOR ADORNO “SISSEJUHATUS MUUSIKASOTSIOLOOGIASSE”<br />
… See oli kodanliku ajastu olemusega samahästi koos kõlas kui<br />
klassikaline poliitökonoomia” (lk 142–143).<br />
Itaalias seevastu “pole keel muusikalistest väljendusvahenditest<br />
päriselt eristunud”. Itaallaste teatav “arhailine musikaalsus”,<br />
milles on midagi Hegeli mõistes substantsiaalset ja<br />
mõttetegevusele eelnevat, väljendub ooperis. “Ooperi populaar<br />
sus Itaalias on praegugi veel nii suur, et seda ei saa põhjapoolsemate<br />
rahvastega võrreldagi. Meenutagem naapoli<br />
laulu kesi, mis veidral kombel pole ei romansid ega ka tänavamuusika,<br />
vaid midagi nende vahepealset … Oma tõetera on<br />
ammuses tähelepanekus, et objektiivselt olemasolevatel üksikteostel<br />
põhinevat muusikakultuuri ja ühiskonnas just nagu<br />
võrdselt jaotuvat musikaalsust on raske teineteisega ühitada<br />
ning nad toimivad paralleelselt ja sõltumatult. … Isegi Austrias<br />
… eeldatakse inimestelt üldiselt suuremat musikaalsust<br />
kui Saksamaal, Inglismaast rääkimata” (lk 144–145).<br />
Kuid Adorno jaoks on rahvuslikkus märksa üldisem ja abstraktsem<br />
kategooria, kui see, mida oleme harjunud silmas pidama<br />
19. sajandi rahvuslikest koolkondadest ja ka eesti rahvuslikust<br />
muusikast rääkides. Viimase tähistamiseks kasutab<br />
Adorno terminit “natsionalism” ega hoia talle iseloomulikul<br />
moel kokku värve seda laadi muusika regressiivse loomupära<br />
kirjeldamisel: “Immanentne muusikaline allakäik ja natsionalism<br />
kulgevad käsikäes juba rahvuskoolkondade selliste hilisromantiliste<br />
tüüpnähtuste puhul nagu Tšaikovski ja Dvořák.<br />
Rahvuslik element nende muusikas väljendub otseselt rahvamuusikast<br />
võetud või seda jäljendavate teemadena. Viimaseid<br />
aktsentueeritakse eriti, nagu valitsev ideoloogia seda nõuab;<br />
kõik, mis pole teemaks niisuguses rahvusomase üksikmeloodia<br />
tähenduses, langeb sidepartii või halvemal juhul pretensioonika<br />
müra tasemele.” Sümfoonilise muusika idee (mida nii<br />
Tšaikovski kui ka Dvořák ohtrasti viljelesid) on Adorno meelest<br />
muus – “paljususest sündivas ühtsuses” (lk 146).