Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"

86
6. MUUSIKA KUI KOMMUNIKATSIOON
(embo died) tähendust. Ta kirjutab, et kehastatud tähenduse
vaatepunktist “see, millele muusikaline stiimul või nende jada
viitab ja osutab, pole mitte muusikast väljaspool asuvad mõisted
ja objektid, vaid teised teoses eneses aset leidvad muusikalised
sündmused. Järelikult mingi üks muusikaline sündmus,
olgu siis üksikheli, fraas või terve vormiosa, omab tähendust
sellepärast, et ta osutab mingi teise muusikalise sündmuse
toimumisele ning paneb meid seda eeldama. Umbes nii võiks
ette kujutada muusika tähenduse sisu absolutistide jaoks.” 79
Vaatamata kogu kriitikale, mis Moles’i informatsiooniteooria
puhul on tehtud, ja mööndes selle teooria nõrku kohti
tema rakendamisel muusikale, peab siiski tunnustama Moles’i
kolmekomponendilise kommunikatsiooniskeemi produktiivsust
muusika toime kirjeldamisel. Palju lihtsam on osutada
mis tahes teooria ebakohtadele, kui luua ise teooriat, mis oma
üldistusjõult oleks kritiseeritavaga kas või võrreldavgi (kui
mitte parem). Moles’i kommunikatsiooniahela tõhususele
osu tab ka asjaolu, et see on muusika kirjeldamiseks üle võetud
ka semiootikas, kus Jean Molinost alates kasu tatakse muusika
loomisega seotud protsesside iseloomusta miseks sõna
“poieetiline” ning muusika retseptsiooniga seotud protsesside
iseloomustamiseks sõna “esteesiline”. 80 Tõsi küll, Nattiez
ei tunnista muusikat juba olemuse poolest kommu nikatsiooniks
ning seega ei mööna ta ka lineaarse seose olemas olu
muusikateose poieetilise, neutraalse ja esteesilise tasandi
vahel.
79 Sealsamas, lk 31.
80 Isiklikult eelistaksin neile küll traditsioonilisemaid termineid “poeetiline”
ja “esteetiline”. Neologismide “poieetiline” ja “esteesi line” sünniloo
kohta vt: J.-J. Nattiez, Music and Discourse: Toward a Semiology
of Music, lk 12–13.