Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
154<br />
11. THEODOR ADORNO “SISSEJUHATUS MUUSIKASOTSIOLOOGIASSE”<br />
neile kärbseid pähe. … Orkestrantide antiintellektualism on<br />
sees miselt tihedalt seotud kollektiividele omane antiintel lektualism”<br />
(lk 100).<br />
Dirigendi ja orkestrantide omavahelisi suhteid iseloomustab<br />
Adorno arvates seesama võõrandumus, mida võib kodanlikus<br />
ühiskonnas kohata mujalgi. “See, kes teab, kuidas tuleb<br />
õigesti mängida, oskab harva oma teadmisi praktikas teostada;<br />
ajalooliselt on need funktsioonid olnud teineteisest liiga kaua<br />
lahutatud” (lk 100). “Kui jälgida, kuidas pärast õnnestunud<br />
esine mist dirigent innustab orkestrante oma kohtadelt püsti<br />
tõusma, võib siin tajuda abitut ja püüdlikku katset neid võltse<br />
suhteid vähemalt publiku silmis parandada … Orkestrantide<br />
psühholoogia on kõige paremini kirjeldatav Oidipuse kompleksi<br />
abil” (lk 101).<br />
Hakates käesolevat ülevaadet lõpu poole tüürima, tuleks<br />
uuesti meelde tuletada alguses tsiteeritud Roseni tähelepanekut,<br />
et Adorno ei karda oma tekstides esitada ka kõige<br />
raskemaid küsimusi. Miks on muusikat inimesele vaja? Milline<br />
on muusika suhe meid ümbritseva reaalsusega? Kas muusika<br />
on keel või mitte? Kartmatult annab Adorno kõigile neile küsimustele<br />
vastuse kolmanda loengu “Muusika funktsioonid”<br />
üsna lühikeses lõigus: “Muusikal puudub aines, teda on võimatu<br />
üheselt seostada välismaailma mis tahes ilmingutega,<br />
kuid ikkagi on muusikal kui sellisel vägagi olemas kindlalt<br />
määrat letav sisu, muusika on liigendatav ja selle tagajärjel<br />
oman dab ta taas ühismõõdulisuse välismaailmaga, ühis kond liku<br />
reaalsusega, olgugi et väga kaudset teed pidi. Muusika on küll<br />
keel, kuid niisugune keel, mis ei koosne mõistetest. Muusika<br />
võime vaigistada ja taltsutada müütilisi pimedaid loodusjõude,<br />
mida talle Orpheuse ja Amphioni lugude aega dest<br />
peale omistatakse, sai aluseks teoloogilisele muusika kontseptsioonile,<br />
ideele muusikast kui inglite keelest” (lk 44–45).<br />
Muidugi on ka inglite keel sunnitud vastu võtma mõjutusi<br />
(Adorno arvates) mandunud kodanlikust ühiskonnast, mille