Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
148<br />
11. THEODOR ADORNO “SISSEJUHATUS MUUSIKASOTSIOLOOGIASSE”<br />
sätestas Nõukogude totalitaarse ühiskonna kunstipoliitiline<br />
doktriin ning millest seega oma kirjutistes lähtusid toonased<br />
võimule lojaalsed muusika teadlased. 129 Kuid muidugi puudus<br />
Adornol kohustus näha nimetatud vastuolude ületamist<br />
totalitaarse ühiskonna – olgu siis kommunistliku Nõukogude<br />
Liidu, natsionaal sotsia listliku Saksamaa vms – kunstis. Teiseks,<br />
nagu öeldud, ise loomustavad Adorno käsitlusviisi selgesti<br />
märgatavad psühho ana lüütilise koolkonna mõjud. Adorno<br />
näib armastavat ole muselt väga erinevate nähtuste mõttelist<br />
ühendamist: halb noodist lugemise oskus ja ranged vanemad,<br />
huvi meelelahu tusliku muusika vastu ja suitsetamine, vajadus<br />
emotsionaalseks eneseväljenduseks ja indiviidile avaldatav<br />
tugev sotsiaalne surve. Freudistlik mõtteviis soosib seda laadi<br />
metafoorse ise loomuga seoste teket, mille tõelevastavust saab<br />
lugeja hinnata ainu üksi intuitiivselt ja mitte empiirilise teaduse<br />
vahendeid kasutades.<br />
Edasi tahaksin teha hüppe Adorno Frankfurdi-loengusarja<br />
lõpuossa ning peatuda põhjalikumalt tema kümnendal loengul,<br />
mis kannab pealkirja “Muusika ja rahvus”. Eesti muusika aren-<br />
129 Nt Nõukogude ofitsiaalse muusikateaduse tuntumaid esindajaid<br />
Boriss Jarustovski on kirjutanud: “19. sajandi romantismi harmoonia<br />
värvi kuse, tundelise laulvuse on asendanud 20. sajandi polütonaalsete<br />
liinide askeetlik “intellektuaalne” graafika. See on adresseeritud, vastupidiselt<br />
paljude sajandite pikkusele praktikale, eelkõige juba mitte<br />
inimtunnetele, vaid kuulaja intellektile, mõistusele. Enamasti pole<br />
sellistel ülekaalukalt külmadel ja hingetutel teostel tõsist esteetilist<br />
väärtust. … Kuidas saab see protsess arenema edaspidi, on muidugi<br />
väga raske öelda. Selge on ainult üks: kui ta otsib tuge ainuüksi “puhta”<br />
kunsti seaduspärasustest, nagu see leidis aset ka tähele panuväärses<br />
osas Stravinski loomingust, siis pole isegi suur talent võimeline sellist<br />
kunsti päästma; kui Läänes nii moodne mõistuse pärasus seostub ka<br />
edaspidi printsipiaalse põlgusega iga suguse emotsionaalsusavalduse<br />
vastu, snobistliku skeptitsismiga rahvapärase ja kõigepealt meloodilise<br />
mõtlemise suhtes, siis on raske oodata mingisuguseid edusamme<br />
selle kaasaegse kunstitendentsi arengus.” B. Jarustovski, Igor Stravinski.<br />
Tallinn, 1973, lk 287–288.