Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
11. THEODOR ADORNO “SISSEJUHATUS MUUSIKASOTSIOLOOGIASSE”<br />
Seitsmes loeng kannab pealkirja “Dirigent ja orkester”. Siin<br />
võib asjatundlikule lugejale kohe meenuda itaalia režissööri<br />
Federico Fellini film “Orkestriproov”, kus pisut teist laadi<br />
vahen ditega lahatakse sama küsimust, mis pakub huvi Adornole:<br />
valitseja ja valitsetavate vahekorda muusikateose ettekand<br />
misel. “Võimu ja üleolekut sümboliseerib ka dirigendi<br />
riietus [s.o frakk – J.R.], mis on ühtaegu nii isanda ja tsirkuses<br />
piitsaga vehkiva tallmeistri kui ka ülemkelneri rõivas” (lk 96).<br />
Adorno möönab, et nagu mujalgi ühiskonnas, on sotsiaalse hierarhia<br />
tekkimine ka muusika kollektiivsel esitamisel vältimatu:<br />
“Niipea kui mitmehäälne muusika, ükskõik siis kas polüfooniline<br />
või homofooniline …, hakkab pretendeerima paljususest<br />
moodustuvale tervikule, läheb muusika arenduse suunamiseks<br />
tarvis terviklikku ja ühtset teadvust, mis kõigepealt<br />
suudaks muusikateose oma vaimus integreerida ning seejärel<br />
ka reaalsuses teostada või vähemalt teraselt jälgida selle teosta<br />
mist. … Keelpillikvarteti hea mäng nõuab üht autoriteetset<br />
isiksust, kelle ülesandeks on vaidlusküsimuste lahendamine,<br />
üksikesinejate rolli reguleerimine ja koordineerimine teose<br />
kui terviku huvides” (lk 97). Ent võimul on teatavasti omadus<br />
selle kandjat rikkuda. Sestap “vaevalt hakkaks keegi muusikutest<br />
eitama, et dirigentide autoriteet ühiskonnas ületab<br />
enamasti märgatavalt nende reaalset panust muusika esitusse”.<br />
See nähtus ei piirdu dirigentidega, vaid kehtib ka virtuooside,<br />
näiteks Liszti tüüpi pianistide puhul (lk 95).<br />
Dirigendi kõrval allutab Adorno kriitilisele vaatlusele ka<br />
orkestrandid: “Orkestri suhe dirigendisse on mitme tähen duslik.<br />
Orkester on valmis hiilgavalt esinema ja soovib, et dirigent<br />
pigistaks temast välja kõik mahlad, kuid samal ajal kahtlustab<br />
ta dirigenti parasiitluses: ei puhu ju too pasunat ega liiguta<br />
poognat ning upitab end järelikult nende arvel, kes tegelikult<br />
pasunat puhuvad. … Põlguse kõnede ja arutelude vastu on<br />
orkest randid pärinud füüsilise töö tegijatelt. Nad kardavad,<br />
et intellektuaal, kes erinevalt neist valdab kõneannet, ajab<br />
153