05.04.2013 Views

Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"

Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"

Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"

SHOW MORE
SHOW LESS

Create successful ePaper yourself

Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.

11. THEODOR ADORNO “SISSEJUHATUS MUUSIKASOTSIOLOOGIASSE”<br />

Seitsmes loeng kannab pealkirja “Dirigent ja orkester”. Siin<br />

võib asjatundlikule lugejale kohe meenuda itaalia režissööri<br />

Federico Fellini film “Orkestriproov”, kus pisut teist laadi<br />

vahen ditega lahatakse sama küsimust, mis pakub huvi Adornole:<br />

valitseja ja valitsetavate vahekorda muusikateose ettekand<br />

misel. “Võimu ja üleolekut sümboliseerib ka dirigendi<br />

riietus [s.o frakk – J.R.], mis on ühtaegu nii isanda ja tsirkuses<br />

piitsaga vehkiva tallmeistri kui ka ülemkelneri rõivas” (lk 96).<br />

Adorno möönab, et nagu mujalgi ühiskonnas, on sotsiaalse hierarhia<br />

tekkimine ka muusika kollektiivsel esitamisel vältimatu:<br />

“Niipea kui mitmehäälne muusika, ükskõik siis kas polüfooniline<br />

või homofooniline …, hakkab pretendeerima paljususest<br />

moodustuvale tervikule, läheb muusika arenduse suunamiseks<br />

tarvis terviklikku ja ühtset teadvust, mis kõigepealt<br />

suudaks muusikateose oma vaimus integreerida ning seejärel<br />

ka reaalsuses teostada või vähemalt teraselt jälgida selle teosta<br />

mist. … Keelpillikvarteti hea mäng nõuab üht autoriteetset<br />

isiksust, kelle ülesandeks on vaidlusküsimuste lahendamine,<br />

üksikesinejate rolli reguleerimine ja koordineerimine teose<br />

kui terviku huvides” (lk 97). Ent võimul on teatavasti omadus<br />

selle kandjat rikkuda. Sestap “vaevalt hakkaks keegi muusikutest<br />

eitama, et dirigentide autoriteet ühiskonnas ületab<br />

enamasti märgatavalt nende reaalset panust muusika esitusse”.<br />

See nähtus ei piirdu dirigentidega, vaid kehtib ka virtuooside,<br />

näiteks Liszti tüüpi pianistide puhul (lk 95).<br />

Dirigendi kõrval allutab Adorno kriitilisele vaatlusele ka<br />

orkestrandid: “Orkestri suhe dirigendisse on mitme tähen duslik.<br />

Orkester on valmis hiilgavalt esinema ja soovib, et dirigent<br />

pigistaks temast välja kõik mahlad, kuid samal ajal kahtlustab<br />

ta dirigenti parasiitluses: ei puhu ju too pasunat ega liiguta<br />

poognat ning upitab end järelikult nende arvel, kes tegelikult<br />

pasunat puhuvad. … Põlguse kõnede ja arutelude vastu on<br />

orkest randid pärinud füüsilise töö tegijatelt. Nad kardavad,<br />

et intellektuaal, kes erinevalt neist valdab kõneannet, ajab<br />

153

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!