Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
7. MÄLUST JA MUUSIKAST<br />
aluseks olevast helireast – Lääne muusikas siis oktavi jaotamisest<br />
kaheteistkümneks võrdseks osaks. Oktavi jaotamisel<br />
kahe teistkümneks pole helisageduse vallas täheldatava eristusvõimega<br />
midagi pistmist. Kuulaja eristusvõime on märksa<br />
täp sem: inimene suudaks oktavi jaotada palju väiksemateks<br />
osa deks kui kaheteistkümneks. Järelikult peab igale intervallikate<br />
gooriale (näiteks puhtale kvindile või väikesele sekstile)<br />
muusikas vastama mitmeid eri suurusega intervalle, mida<br />
treenitud kuulaja on võimeline üksteisest eristama, kuid mida<br />
ta ikkagi nimetab üheainsa nimega (puhtaks kvindiks või väikseks<br />
sekstiks).<br />
Muusikalise kogemusega lugejale võib kõik see tunduda<br />
triviaalsena. Tema teab, et täpselt nii see ongi – eriti kui ta<br />
mängib nn fikseerimata häälestusega pilli (näiteks viiulit<br />
või tšellot), kus interpreet ise (mitte häälestaja nagu klaveri<br />
puhul) määrab mängitavate intervallide suurused. Ent miks<br />
siis muusika inimese eristusvõimet ära ei kasuta? Miks oktav<br />
jaotatakse ainult kaheteistkümneks pooltooniks, mitte kahekümne<br />
neljaks või neljakümne kaheksaks? Enamgi veel, miks<br />
Lääne nn diatooniline helirida sisaldab üksnes seitset elementi<br />
(do-re-mi-fa-sol-la-si), kui ometi inimene oleks oma võimete<br />
poolest suuteline märksa rohkemaks?<br />
Nendele küsimustele leidub vähemalt kaks erinevat vastust.<br />
Esimene vastus oleks, et helikõrgusliku kontiinumi<br />
korrasta misel (struktureerimisel) ei lähtuta muusikakultuuris<br />
mitte inimese kuuldelisest eristusvõimest, vaid mälu omadustest.<br />
Kui jutt on seitsmest elemendist, siis meenutatakse<br />
siin tavaliselt üht psühholoogiateaduse klassikasse kuuluvat<br />
George Milleri artiklit, kus teadaolevalt esimest korda väideti,<br />
nagu mahuks inimese lühiajalisse mällu keskeltläbi seitse<br />
erinevat elementi. 87 Usutavasti võiksid antropoloogid tuua<br />
87 G. Miller, The magical number seven, plus or minus two: Some limits<br />
on our capacity for processing information. Psychological Re view, kd<br />
63, 1956, nr 2, lk 81–97.<br />
91