Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
Jaan Ross - "Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast"
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
8. HELIKÕRGUSE KOGNITIIVSED DIMENSIOONID<br />
(Hu vi tav on seejuures, et Krumhansli hierarhias ei järgne<br />
toonika helile mitte dominant- ja subdominanthelid, nagu<br />
harmoonia teooriat veidigi tundev lugeja võiks oletada, vaid<br />
hoopiski too nika kolmkõla teised komponendid, mis näib<br />
viitavat sellele, kui läbipõimunud on Lääne muusikas omavahel<br />
muusika fak tuuri horisontaalsed ja vertikaalsed aspektid.)<br />
Kui võrrelda Krumhansli hierarhiat näiteks eesti (või laiemalt<br />
lääne mere soome) regilauludes kasutatavates heliridades<br />
valitsevate suhe tega, siis avaneb meile mõnevõrra teistsugune<br />
pilt. Eriti vane mates regiviisides võib helirida koosneda vaid<br />
kolmest-neljast noodist (nt sol-la-si), mis erinevalt dia toonilisest<br />
helireast oktavit tervikuna täita ei suuda. Nagu etno musikoloogide<br />
uuri mistöö näitab, ei saa sel juhul rääkida mitte<br />
kolme- või nelja tasandilisest hierarhiast: helireas eristub teiste<br />
seast vaid üks, keskse funktsiooniga heli, mida nimetatakse<br />
tugi heliks. Tugi heli funktsioneerib sellistes viisides põhi mõtteliselt<br />
sama moodi nagu toonika tonaalses muusikas, ent tervikuna<br />
on funkt sionaalsed suhted regiviisi helirea puhul nõrgemini<br />
välja arendatud kui tonaalses muusikas.<br />
Kui peatüki lõpuks naasta meloodia mõiste juurde, millega<br />
me helikõrguse käsitlemist alustasime, siis oleks üsna<br />
mitme muusikapsühholoogia seisukohalt olulise seiga iseloomusta<br />
miseks sobiv visandlikult analüüsida tuntud meloodiat<br />
“O terra, addio” Giuseppe Verdi (1813–1901) ooperi<br />
“Aida” IV vaatuse 2. pildist (Aida ja Radamese duett). See<br />
me loodia (vt joonist 8.2) algab tõusva suure septimiga, mis<br />
muu sika praktikas on üpris haruldane nähtus, ning seda mitmel<br />
põhjusel. Kõigepealt, sidu suse huvides ei tohiks meloodia<br />
sisaldada liiga suuri intervalle (mille hulka suur septim<br />
Joonis 8.2. Lõpustseeni meloodia Giuseppe Verdi ooperist “Aida”.<br />
107