Maailmataju 2.1

klassikalise mehaanika järgi.
Siin on ju täiesti selgelt näha seda, et esineb osakese teleportatsiooni omaduse üks nähtusi. Kui
mikroosake teleportreerub, siis on tal võimalus läbida tõkkeid ( barjääre ) ja seda me siin ju nägimegi.
See tähendab seda, et selline nähtus kvantfüüsikas on võimalik ainult mikroosakese teleportreerudes
aegruumis. Seda me juba käsitlesime pisut ka teleportmehaanika aluste peatükis.
Kui barjäär on väga õhuke ( hinnanguliselt – umbes osakese lainepikkuse suurusjärgus ), võib
siis osakese laine levida läbi barjääri, jätkudes teisel pool taas siinuslainena, kuid palju vähema
amplituudiga ( leiutõenäosusega ).
See, et osakesel on võimalus läbida näiteks seinu ( mis sisuliselt on ka ju potentsiaalbarjäär ), on
väga selgelt teleportatsiooni üks ilminguid. Selle füüsikalisest olemusest oli rohkem juttu teleportmehaanika
aluste peatükis.
Kuna mikroosakeste käitumised võivad olla põhjustatud nende osakeste teleportreerumistest
aegruumis, siis järgnevalt esitame mõned postulaadid, mis kirjeldaksid olukorda ( loogiliselt
peaksid paika ), kui mikroosakesed tõepoolest teleportreeruvad aegruumis:
1. Osake teleportreerub ruumipunktist A ruumipunkti B ja ühest ajahetkest teise
ajahetke. Osake teleportreerub ajas ja ruumis korraga ja seda pidevalt.
2. Teleportreerumisel ruumis asub osake mistahes ruumipunktis x ainult 0 sekundit. Kuid ühest
ajahetkest teise ajahetke teleportreerumisel ilmneb selge aja vahe. Osakese
teleportreerumine ajas toimub ainult tuleviku suunas ( osake teleportreerub ajas edasi ).
3. Kui osake viibib ühes suvalises ruumipunktis x ainult 0 sekundit, siis võib mõista seda, et
osakest selles ruumipunktis pole tegelikult olemas. Kui aga osake teleportreerub ajahetkest
t 1 ajahetke t 2 , siis ajahetkede t 1 ja t 2 vahepeal ei ole osakest samuti olemas, sest
teleportreerumisel ei läbi osake kõiki ajahetki või ruumipunkte nagu see kehade tavalisel
liikumisel esineb. Sellest järeldubki selline tõsiasi, et osakest ei ole tegelikult mitte kusagil
olemas. Osake ei asu kõikjal aegruumis korraga, nagu siiani on seda arvatud. Sellest
tulenebki osakese füüsikaliste parameetrite ( mass, kiirus, impulss, energia jne )
määramatused. Küll aga osake teleportreerub teatud aegruumi osas ( näiteks elektron
mingisugusel aatomi kindlal orbiidil ) ja selles osas on osake olemas.
4. Osakese asukoha täpsus ruumis sõltub sellest, et kui suures ruumimõõtkavas me osakest
jälgime. Näiteks väga suures ruumimõõtkavas on osakese asukoht ruumis alati täpselt teada.
Kuid samas väga väikeses ruumimastaabis ilmneb juba osakese asukoha määramatus.
Osakese asukoht ruumis ei ole enam nii kindlalt fikseeritud. See tähendab ka seda, et teatud
üliväikeses ruumipiirkonnas osake teleportreerub aegruumis. Näiteks elektroni asukoha
määramatus on vesiniku aatomis nii suur, et see on peaaegu võrdne aatomi enda raadiusega.
Seepärast elektroni ei vaadelda kindlat trajektoori mööda liikuva osakesena, vaid elektroni
kujutatakse ette aatomis tuuma ümber oleva elektronpilvena. Aatomis kaob elektron ühelt
orbiidilt ja ilmub välja siis teises kohas orbiidil. Kuid selline nähtus on ju sisuliselt
teleportatsioon. Seetõttu ongi elektroni liikumine aatomis tõenäosuslik. Osakese
liikumistrajektoori ei ole.
Nendest postulaatidest ongi võimalik järeldada seda, et osake teleportreerub ajas ja ruumis pidevalt
ning seepärast ei ole võimalik täpselt ette teada seda, et millisesse ruumipunkti osake teleportreerub
ja millisesse ajahetke. Seetõttu arvutatakse välja tõenäosused iga võimaliku ruumipunkti ja ajahetke
kohta, kuhu osake ( teleportreerumisel ) jõuda võib. Kõik need tõenäosused on nullist erinevad ja
summeerides kõik need tõenäosused saame arvuks 100 %. Võtame näiteks tuntud pilu katse.
Osakese tõenäosusjaotust ajas ja ruumis mõjutabki see pilu, millest osake läbi läheb. See
85