Maailmataju 2.1

3 Ülitsivilisatsiooniteooria alused
3.1 Inimeste kogemused ajusurmas
3.1.1 Sissejuhatus
Läbi ajaloo on paljud mõtlejad arutanud selle üle, et kuidas on seotud omavahel keha ja vaim.
Paljud nendest mõtlejatest on seda mõistatust pidanud ka maailma võtmeküsimuseks, mida ei ole
võimalik kunagi lahendada. Kuid seda on siiski püütud teha ja need pakutud lahendused jagunevad
kahte suurde liiki. Näiteks üks neist liikidest käsitleb keha ja vaimu kahesusest ehk dualismist.
Prantsuse filosoof René Descartes arvas, et füüsiliste kehade maailm ja inimese teadvus erinevad
üksteisest täielikult. Näiteks füüsilised kehad hõlmavad alati mingisuguse ulatuse ruumis – nad
võtavad ruumi, neil on mõõtmed. Neil on kindlad asukohad ruumis ja neid on võimalik jaotada
osadeks. Kuid tema arvates ei hõlma inimese mõte ruumilist ulatust ja see ei koosne osadest. Mõttel
ei ole oma asukohta ruumis. Sellepärast erinevadki omavahel füüsiliste kehade maailm ja inimese
teadvus. Füüsiline maailm koosneb füüsilistest kehadest. Seetõttu on Descartesi arvates olemas kaks
maailma – vaimumaailm ja füüsiliste kehade maailm. Kuid teine lahendus keha ja vaimu ühtsuse
probleemile leiavad tänapäeva teadlased ( psühholoogid ) seda, et teadvus tekib väga
diferentseerunud närvisüsteemis, mis tekib eluslooduse teatud arengutasemel. Sellist seisukohta
nimetatakse füüsikaliseks monismiks. Selle järgi ei eksisteeri mingit erilist vaimumaailma, vaid
eksisteerivad tuntud ja seni veel avastamata füüsikalised, keemilised ja bioloogilised nähtused.
Nüüdisaegse maailma teadlased peavad igasugust psüühilist avaldumisvormi ajus olevate
närviprotsesside tulemuseks. Teadvus on aju seisund ja ei midagi enamat. Neid teadvuseseisundeid
on olemas ka veel erinevaid liike. Teadvuse tekkimist närvisüsteemis ja selle olemust käsitlevad nii
psühholoogia kui ka neuroloogia teadused. Füüsikaline monism eitab täielikult vaimumaailma
eksisteerimist olles seega samasuguse vaatega, mis tänapäeva teaduslik maailmapilt. Väga paljud
psühholoogid on veendunud keha ja vaimu ühtsusest. Seda veendumust kinnitavad erinevad aju
uuringud, mida teostatakse erinevate nüüdismeetoditega. ( Allik 2002, 19-20 )
Analüütilises vaimufilosoofias liigitatakse keha ja vaimu probleem suuresti kaheks. Need on
monistlikud ja dualistlikud teooriad. Monistlikud teooriad tunnistavad ainult ühte poolt keha ja
vaimu vahekorras, kuid seejuures dualistlikud teooriad pooldavad mõlemat väljavaadet. Monismi
puhul on ka veel see, et seda võib olla väga radikaalselt või vähem. Monistlikute teooriate alla
kuuluvad järgmised suunad:
1. Subjektiivne idealism ( kogu teadaolev maailm on vaimne, sest meil on olemas ainult
tajud ), Berkeley.
2. Kahe aspekti teooriad ( keha ja vaim on ühe asja kaks erinevat vormi ), Spinoza.
3. Kimbu-teooriad ( keha ja vaim on erinevalt valmistatud kimpudest, kuid mis on tehtud
samadest asjadest ), Hume, Mach.
4. Ekstreemne materialism ( biheiviorism ja füsikalism ) ( mõtteid ja tundeid on võimalik
seletada teaduslikult ja seega ei ole neid tegelikult olemas ), Watson, Carnap.
5. Identsusteooria ( aju võimaldab vaimset sõnavara ), Smart, Armstrong.
6. Funktsionalism ( erinevad ajuseisundid võivad väljendada ainult ühte käitumist ), Putnam.
7. Dennetti materialism ( inimene otsustab, et ta näeb sinist, mitte ei avaldu sinise kvaliteet ).
Dualistlikute teooriate alla kuuluvad aga järgmised suunad:
65