Maailmataju 2.1

oluline reaalsuse mõistmiseks. Kaaluta olek esineb inimesel enamasti siis, kui ta asub kosmoses.
Tegemist on raskusjõu mõju inimese ajule. See on üldiselt väga hea meeleaisting. Ka ennast kõrvalt
nägemine on Unisoofias kirjeldust leidnud, kuid see on inimese sünniga seotud tajude korral.
Nähakse ennast palju nooremana – lausa imikuna. Enda sündimise nägemine tekitab inimesel originaalsuse
tunde, et inimese enda identiteedi olemasolu on kordumatu ja erakordne. Enda sündimist
on aga täiesti võimalik ka reaalselt näha. Selleks peab ajas liikuma. Surmalähedaste kogemuste
korral tajub inimene ülima valgusolendi juures erakordset ja kujuteldamatut armastuse ja rahulolu
tunnet. Näiteks Pam Reynolds on tundnud surmalähedase kogemuse ajal seda, et „tema hing on osa
Jumalast ja et kõik, mis olemas on, on sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust tekkinud“. Dr. Eben
Alexander aga kirjeldab oma tundmusi järgmiselt: „Sind peetakse igavesti kalliks ja hinnaliseks. Sul
ei ole mitte midagi karta. Pole midagi, mida võiksid valesti teha“. Armastus, mis valgusolendist
lähtub, on kujuteldamatu ja seni kogetu. Ka Unisoofias on kirjeldatud ülima armastuse tunnet ja
sedagi, et kuidas selline taju üldse tekkida saab. Ülima armastuse või õnne tunne on Unisoofias üks
tähtsamaid taju liike, mis inimesel tekkida saab. Religioonis on palju kirjutatud suurest õndsusest,
mis inimesele osaks saab pärast surma. Selline ülim eufooria tunne tekib inimesel uutmoodi
reaalsuse tajumisel. Näiteks paljud surmalähedaste kogemustega inimesed on jutustanud, et maailm,
mis avaldub pärast surma, on reaalsem, kui meie maapealne elu. Reaalsustaju on inimesel väga
muutunud. Maapealne elu tundub talle nüüd nagu unenägu, millest nüüd ärgati. Taas jälle väga
sarnane Unisoofias kirjeldatud reaalsuse kogemusega. Seni elatud elu osutub ebareaalsuseks
sellepärast, et inimene on „viibinud“ maailmas, kus valitsevad tuntud loodusseadused. Kuid nüüd
ollakse Universumist ( loodusseadustest ) väljas sõltumata maailmas ( looduses ) kehtivatest
seadustest. Füüsiliselt see võimalik ei ole, kuid see on võimalik vaimselt. Kui inimene näeb enda
maapealse elu etappe mingisuguses panoraamses visualisatsioonis ( SLK-de korral ) ülim
valgusolendi juures olekul, siis seegi on teatud mõttes ajataju uutmoodi tunnetamine. Inimene näeb
oma elu tagasivaatel peaaegu kõiki elu etappe, mis kunagi toimuda sai. Analoogiliselt mõttes ajas
liikumisega esineb ka sama Unisoofias kirjeldatuga, kuid seal on tegemist reaalse ajas rändamisega,
mitte enam inimese kujutlustes nagu psühholoogid kronesteesias kirjeldavad. Kuid meenutame, et
ajataju on sisuliselt nagu ajas rändamise mõju inimese psüühikale. Sellist ajataju tavaline inimene
juba ette ei kujutaks. Unisoofias on isegi ära näidatud see, et kuidas need tajud üldse tekkida saaksid
– mitte ainult ei ole olemas nende kirjeldused.
Seos surmalähedaste kogemuste ja Unisoofias kirjeldatud tajude vahel on ilmselge. Nende tajud
ja tundmused on erakordselt sarnased. Kuid paraku esineb ka lahknevusi. Näiteks selline
reaalsustaju, mis on kirjeldatud Unisoofias, ei ole päris täpselt ühene surmalähedaste kogemuste
korral. Selles mõttes on siin lahknevusi. Samuti ei nähta inimese surma hetkel Universumit ennast –
näiteks udukogusid, galaktikaid, planeete jne. Universumi vahetu nägemine on kogu Maailmataju
üks tähtsamaid taju aspekte. Võib olla nähakse Universumi ilusaid ja hingematvaid maastikke alles
pärast tunnelit läbides – jõudes teisele poole ilma. Sisuliselt oleks see võimalik. Kuid Universumi
ilusaid objekte on välja toodud Holograafia osas ( ehk regioonis ). Holograafia osa kannab endas
ühte taju liiki – näha oma enda silmadega Universumit. Huvipakkuv on märkida, et SLK-de korral
tajutakse ruumitust ja ajatust. Aegruumi nagu ei olekski enam olemas. Kuid Unisoofias tajutakse ka
Universumi aegruumi ruumilist ja ajalist külge. Tajutakse Universumi ruumilist ja ajalist ulatust.
Aega ja ruumi tajutakse kahel erineval viisil – siis kui aegruumi ei ole olemas või siis kui seda on
olemas. Nii et on nii sarnasusi kui ka erinevusi Unisoofias kagetu ja surmalähedaste kogemuste
vahel.
6.5 Telepaatia
Telepaatia all mõeldakse tavaliselt seda, et inimeste mõtted edastatakse teistele inimestele mitte
heli abil ( nagu rääkimise korral ), vaid ainult „mõtte“ abil. Kuid telepaatia vorm on sellest
tegelikult palju laiem. Edastatakse infot ainult mõttega. Seejuures info sisu ei pea olema ainult heli
vormis, vaid need võivad olla ka maitsmis, haistmis, kompimis ja visuaalses vormis. Näiteks
edastatakse inimestele telepaatia abil muusikat, jäätise maitset, lõhnaõli aroomi jne. Peale
50