Maailmataju 2.1

nagu puzzle tükkidena, kuid inimene näeb ainult nendest puzzle tükkidest kokku pandud tervikpilti.
Maailm on ajus tegelikult äärmiselt liigendatud ehk osadeks jaotatud. Iga maailma osaga tegeleb
üks kindel aju piirkond või sellega tegelevad ühed kindlad aju piirkonnad.
Aju loodud virtuaalreaalsus on üles ehitatud miljardite ja miljardite neuronite „peale“. Sellise
virtuaalse keskkonna moodustavad ajus tuhanded neuronite populatsioonid. Iga aju piirkond
vastutab teatud virtuaalse maailma osa üle. Kunagi oli arvatud seda, et iga psüühilise funktsiooni
eest vastutab üks kindel aju piirkond. Kuid selline arvamus on tänapäeval paraku muutunud. Nüüd
teatakse seda, et ühe psüühilise funktsiooni eest vastutavad teatud ajuosad, mitte üks kindel aju
piirkond. Sama on ka virtuaalse reaalsusega – iga selle „maailma“ osa eest vastutavad kindlad aju
piirkonnad või üks kindel ala ajus. Kõik aju osad või selle piirkonnad moodustavadki virtuaalse
reaalsuse, mis eksisteerib ajus. Tõendid sellisele arvamusele on aga täiesti olemas.
Informatsioon ümbritseva maailma kohta on aju erinevate osade vahel ära hajutatud. Näiteks
nägemisväljast luuakse ajus üle 30 erineva „tõmmise“, mis kõik pisut erineval viisil „kaardistavad“
nägemisvälja ning saadetakse erinevatesse aju piirkondadesse.
Inimese silmapõhjas asub närvirakkudest võrk, mis on mitmekihiline ja kus sinna jõudev valgus
muundub närviimpulsideks. Mõlematest silmadest jõuab umbes miljon närvikiudu otse ajukoesse.
Kiudude vahel olev ruumiline kord jääb samasuguseks kogu aja jooksul, mil see suundub ajukoesse.
Silma võrkkestal olevad naaberkohad saadavad oma andmed ajus olevatele naaberkohtadesse ja
seetõttu jääb ajusse suundunud silmapõhja asukohtade kaart samasuguseks. Nii inimeste kui ka
ahvide ajus on selliseid ruumilisi kaarte vähemalt 40. Ajus olevad nägemisalad töötlevad
nägemisorganitest saadud informatsiooni spetsialiseeritult. See tähendab seda, et kindlatele
kujutistele, mis inimese silmapõhjas tekkida võivad, reageerivad just sellised ajurakud, mis
eksisteerivad ühes kindlas nägemisalas. Näiteks kui silmapõhjas esineb mingisuguses kindlas kohas
valgustriip, mis ise on mingi kindla asendiga, siis sellele reageerivad kõige paremini just esmased
nägemisalad V1 ja V2, mille alad asuvad ajus kuklasagarates.
Näiteks V4 nägemisala töötleb just värviga seonduvaid tajusid. See tähendab seda, et kui kaks
keha erinevad teineteisest ainult oma värvuse poolest, siis sellele reageerib just V4 nägemisala
rakud. V3 ja V3A väljad reageerivad ainult mingi kindla suunaga liikuvatele joontele, mis ka ise on
mingisuguse kindla asendiga. Nägemisväli MT töötleb informatsiooni, mis on seotud liikumistajule
laiemalt, sest kui võrkkestakohas ilmneb mingisugune liikumine, siis hakkavad reageerima just MT
nägemisvälja rakud. See ei sõltu liikuva asja värvist. Väljad, mis asuvad esmastest nägemisväljadest
V1 ja V2 kaugemal, reageerivad ajukoorerakud keerulisematele tunnustele. Näiteks rakud, mis
asuvad peaaju oimusagarates, reageerivad ainult kujutise kindlale vormile. Need võivad reageerida
näiteks ainult inimeste nägudele. ( Allik ja Kreegipuu 2002, 86-87 ).
Joonis 2 Nägemisalad ajus.
Assotsiatiivsed areaalid ei käsitle üksikult mitte ühtegi meelt. Nad koguvad informatsiooni
mitmetest tunderetseptoritest ja töötlevad neid nii, et inimesel tekib täielik arusaam ümbritsevast
maailmast ja selle detailidest. Assotsiatiivseid areaale vajatakse ilmselt ka teatud keeruliste
kujutluste tekkeks. Võtame näiteks „hobuse“ mõiste. Hobuse tervikliku kujutluse moodustab väga
12