Maailmataju 2.1

aga õiglane. Õigus elule on kõigil inimestel – hoolimata inimeste intelligentsuse tasemetest. Õigus
elule on mõeldud peale selle ka elumugavusi. Ei ole ju õiglane, et inimese elukvaliteedi määrab ära
inimese „arukus“, mis tuleneb enamasti inimese kaasasündinud „biopagasist“ - näiteks muusiku
talent. Psühholoogias ei ole veel selge, et kas andekus ja geniaalsus tulevad inimese just geenidest
või ühiskonna teguritest või hoopiski nende kahe erineva teguri kombinatsioonist. Kuid võtame ühe
näite elust enesest. Popstaari elu on peaaegu alati rikkam ja kirevam, kui näiteks koristaja ametit
pidaval inimesel. Looduses määrab isendi toimetuleku ära tema genofond, kuid inimühiskonnas aga
ei tohiks enam niimoodi olla, kui me soovime ennast pidada sotsiaalseteks ja humanitaarseteks
inimesteks. Inimeste „reaalne elu“ on aga paraku kohati üsna nukker ja loomalikku kalduv. On isegi
öeldud seda, et inimkond on nagu loomariigi vari. Inimühiskonnas üheks loomaliku tendentsi
avaldumiseks on loodusliku valiku nö. teisenemine. Isegi tänapäeva bioloogia ja psühholoogia
teadus tunnistab, et inimene on ( tegelikult poolenisti ) loomaliku päritoluga. Inimese ahvist põlvnemise
lugu teab ilmselt meist igaüks. Kuid selline päritolu tähendab ka seda, et loomadel esinevad
mõned bioloogilised ja psühholoogilised iseloomujooned on kandunud üle ka inimkultuuri nähtavatesse
osadesse ja inimühiskonda tervikuna, mitte ei avaldu ainult individuaalsel tasandil.
Kinokunst on tänapäeva maailmas üks levinuimaid inimkultuuri nähtusi. Enamasti on kõige
suurema vaatajaskonnaga filmid just vägivaldse alatooniga. Kuid miks ikkagi inimestele meeldib
vaadata just selliseid filme, mis sisaldavad konflikte ja pingeid? Nii uskumatu kui see ka ei ole on
vastus sellele üsna rabav ja vastuvõtmatu paljudele inimestele. Inimestele meeldib vägivald, sest see
pakub neile naudingut ja eriti just põnevust. Inimesed enamasti kipuvad tahtma ehedaid elamusi.
Kes siis ei ütleks ära väga heast põnevusfilmist? Põnevusfilmid ja märulid on need, mis inimestele
rahuldust pakuvad. Küsimus seisneb selles, et kas inimesed tahavad ja suudavad seda endale
teadvustada. Tegemist on ju agressiivse iseloomujoonega, mis inimesel avalduda võib. Enamikel
inimestel on seda paraku väga raske endale tunnistada. Reaalsus võib paraku osutuda teistsuguseks
kui me seda näha tahame. Kuid antud järeldus ei teki tühjale kohale. Paljudel juhtudel on
sedamoodi, et mis tegelikus elu keelatud, luuakse see aga kultuuri erinevate vormidena, näiteks
filmidena, raamatutena, teatrisse jne. Pingelised ja põneva sisuga lood pakuvad inimestele meeldivaid
elamusi, mis ei pea ilmtingimata just ainult filmides nii olema. Näiteks väikeste laste sõjamängud,
kui neil on relvi imiteerivad lelud. See näitab abstraktselt seda, et kuidas filmide sisud võivad
avalduda reaalsetes situatsioonides hoolimata sellest kui malbed need ka välja ei paistaks. Küsimus
seisneb selles, et miks lapsed valivad endale sellise sisuga mänge, mida võib tõlgendada kui „vägivalda
mittesisaldavat vägivalda“, sest otseselt ju keegi surma või vigastada ei saa? Kas see on normaalne?
Agressiivsusele viitavaid mänge on tegelikult palju. Ilmselt on agressiivsus inimesel pärit
just loomariigist. Bioloogia teadus liigitab inimese loomariiki, mitte aga näiteks taime- või bakterite
riiki. Kui intellektile pakub vägivald naudingut ( ükskõik millises vormis ), siis on see tegelikult
üsna ohtlik ja ei või iial teada, millal ja millistes reaalsetes situatsioonides see avalduda võib.
Agressiivsus on inimese üks loomaliku avaldumisvorme. Agressiivsus on välja kujunenud
evolutsiooni käigus, mis tagab liigi kaitsmise ja ellujäämise. See väljendub territooriumi katsmises,
saagi hankimisel, tugevamate isendite geenide edasiandmises jne. Rituaalides, mille korral
pannakse loomariigis paika loomakarja võimuhierarhia, esineb agressiivse käitumise tahke. Seetõttu
agressiivsus arvatakse olevat ka võimutungi kaasnähtuseks. Agressiivne käitumine võib tekkida
frustratsiooni pinnalt.
Üheks vägivaldseimateks peetakse arvuti- ja videomänge. Need ületavad kohati isegi õudusfilmide
taseme. Väga väga suur osa nendest on üsna vägivaldse alatooniga. Nendes on väga suur hulk
agressiivsuse tunnuseid. Kuid ikkagi miks need mängud peavad olema just selliste vägivaldsete
elementidega. Enamikes arvutimängudes toimub kellegi maha löömine või tagaajamine. See meeldib
inimestele. Sündmused ja tegevused toimuvad küll virtuaalses maailmas, mitte aga reaalses
maailmas. Teadlased on tõestanud, et arvutimängude mängimine muudab mängija nägemismeele
paremaks. See tähendab seda, et arvutimängude mängimine põhjustab silmade kontrastitundlikkuse
suurenemist. Kontrastide nägemine saab isegi kontaktläätsetest paremini parandatud.
21