Maailmataju 2.1

ma. Kõigel on põhjus ja tagajärg. Kogu Universum „töötab“ füüsika reeglite järgi. Seal hulgas ka
mateeria vormid. Erandiks pole ka inimene. Ka inimene on looduse osa ja sõltuv sellest. Me arvame,
et me ise reguleerime oma käitumis malle ja mõtlemist, kuid tegelikult pole see nii. Kogu meie
olemus on tegelikult „tingitud“ neurokeemiast nii nagu osakeste käitumine mikromaailmas tikteerib
ette kvantmehaanika seadused. Universum on nagu üks hiigel suur füüsika-masinavärk, mis töötab
kindlate seaduspärasuste ( reeglistiku ) järgi. Näiteks nii nagu arvuti. On erakordne selline nähtus, et
kui inimene loob (arvuti baasil ) tehisintellekti ja see tehisintellekt hakkab omakorda mõistma enda
loojat – inimest. See nähtus on tegelikult ka analoog käesoleva teema jaoks. On uskumatult erakordne
juhus, kui füüsika seadused loovad Universumi ja selles omakorda ka teadvuse ( mõistuse ), mis
hakkab omakorda mõistma ( tajuma ) Universumit kui loojat ennast. Seda siis läbi teaduse ja tunnetuste
faasi. Selles seisnebki kogu selle teema sisu. Selline juhus maailmas on tegelikult ime. Ülal
välja toodud analoogia ongi tegelikult kõige sisu, mis on aluseks kogu Maailmatajule ja siin kirjeldatud
tajufunktsioonidele. Et mõista Universumit ja kõige eksistensi, jääb ainult teadmistest väheks,
kuid mis on küll lähtematerjalideks. Seda tuleb teha läbi tunnetuste. Muidu jääb maailma olemuse
mõistmine teadvusele kaugeks.
5.4 Inimese „sünnitaju“
Üks erakordsemaid kogemusi inimesel on sünniga seotud taju tunnetused. On kujuteldamatud
emotsioonid, kui inimesel avaneb võimalus enda sündimist pealt näha. Selleks peab muidugi reaalselt
ajas tagasi rändama. Mis tunne on inimesel, kui ta hoiab süles iseennast vastsündinuna? Pealtnäha
tundub see õõvastav, kuid tegelikult pole seda. See on inimesele tohutult mõjuv ja oluline
sündmus. Kui süles oleks mingisugune muu inimese beebi või näeb pealt mingisuguse teise inimese
sündimist siis pole see sama, mis ülaltoodu. Iseennast eemalt näha on alati mõnevõrra hirmutav ja
kummastav. Näha iseenda sündimist on kahtlemata inimese elus üks võimsamaid kogemusi mida ta
iial on läbi elanud. Sündmus veenab inimest elu ja maailma olemasolu imelisuses. Eriti aga inimese
enda eksisteerimist selles Universumis. See on uskumatult tähendusrikas ja ka väga isiklik kogemus.
Selline kogemus koosneb mõnesmõttes kahest aspektist. Nendeks on aja- ja reaalsustaju. Inimene
on ju rännanud ajas tagasi, et näha reaalselt enda sündimist ning see sündmus on reaalsuse
mõistes hoopis teistsugusema tähendusega kui harilikult. Ta ju ise oma enda ihu silmadega näeb seda
kuidas „mateeria loob ta“. Inimene tajub enda seost selle sündmusega. Tajutakse enda eksisteerimise
imelisust ja ainukordsust. Kogeda midagi sellelaadset on ju täiesti uskumatult erakordne. Tavalisele
inimesele on enamasti juba ainuüksi võõra inimese sündimine õõvastav. Mida rääkida siis
veel inimese enda sündimisest. Tegelikult on see äärmiselt imeline tunne. Sündmus tõestab elavalt
inimese enda olemasolu juhust Universumis. Näha, kuidas ta enda ema sünnitab ta ja kuidas ämmaemand
beebi avasüli vastu võtab. Selline vaatepilt on kindlasti inimesele rabav ja silmiavav. Emotsioone
pole sõnadega siin võimalik kirjeldada. Ennast kõrvalt vaadata pole samasugune tunne mis
vaadata ennast peeglist.
38