Maailmataju 2.1

surmasse.“ Doktor Ring on põhjalikult uurinud tuhandeid inimesi, kes on olnud kliinilises surmas ja
kogenud surmalähedast kogemust. Kui inimesed on kogenud surmalähedast kogemust, siis pärast
seda nad ei karda enam surma. Sellepärast, et surma ajal on nad tundnud rahu, kergustunnet ja
mõistmist. Ring uuris näiteks ühte inimest, kellel seiskus süda ja seetõttu kuulutati too isik surnuks.
Kuid too isik räägib, et väljus oma kehast ja nägi eemalt enda füüsilist keha. Ta kinnitab: „Ma ei
tundnud hirmu ega olnud mul ka mingit valu. Mõne sekundi pärast sattusin pimedasse tunnelisse,
mille lõpus nägin valgust. See muutus üha eredamaks. Mulle tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki
olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind
valdavad täiuslik rahu, leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest.“ Üks naine, kes
oli mõnda jõkke autoga kukkunud ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist: „Teadsin, et olen surnud
või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu
külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud
tavaline valgus, vaid pigem teise seisundisse siirduv energia. Tunneli lõpus oli mingisugune
helendus ja selle nimel loobusin oma elunatukese eest võitlemast. Olles jõudnud valgusallikani,
avastasin, et näen sedagi, mis asub kaugemal. Mul ei jätku lihtsalt sõnu, kirjeldamaks seda, mida
nägin ja kogesin. See oli lõputu maailm, tulvil rahu, armastust, energiat ja ilu.“
Niisamuti ka ufoloogid on täheldanud inimese eksisteerimist väljaspool füüsilist keha. Näiteks
on inimesed maavälise kosmoselaeva sisemuses olnud kehavälises seisundis. Vaatame näiteks
järgmist kuulsat UFO juhtumit. 1977. aastal hakati uurima Suurbritannias esimest tulnukate
inimröövijuhtu, kuid sündmus ise oli tegelikult toimunud 1974. aasta oktoobris. Tegemist oli
viieliikmelise perekonnaga, milles oli ema ja isa ning kolm last. Pärast sugulaste pool veedetud
õhtut Essexi krahvkonnas Aveleys sõitsid nad tagasiteel teele laskunud ebatavalisse rohekasse
udusse. See toimus väga nende kodu lähedal. Udu sees tajusid nad mingit mütsatust. Mõni sekund
hiljem jõudsid nad enda arvates udust välja. Kuid koju jõudes avastasid nad ehmunult, et kadunud
oli nende elust umbes poolteist tundi, mil nad kodu poole teel olid. Pärast koju naasmist toimusid
järgmiste kuude jooksul perekonnas ilmsed muutused. Antud perekonnaliikmetest said „üleöö“
järsku taimetoitlased ja „loodushoiuentusiastid“. Hiljem selgus, et kõik näevad ka ühesuguseid
unenägude luupainajaid. Neil unenägudel ilmusid neile väikesed jubedate silmadega karvased
tundmatud olendid. Tuntud doktor Leonard Wilder hüpnotiseeris mõlemad täiskasvanud ja ilmsiks
tuli perekonna kogetu erakordselt üksikasjalik ülevaade. Uurimusse olid kaasatud ka tuntud UFOeksperdid
Andy Collinsi ja Barry King. Mõlemad täiskasvanud tunnistasid, kuidas nad UFO-pardale
jõudsid, mis varjus roheka udumassi. Nad kirjeldasid seda, kuidas nende auto valguskiire jõul UFO
sisse tõmmati. Seal olles olid röövitud „väljaspool enda keha“ ja see võimaldas neil hõljuda UFO
sees ringi. Nad samas nägid ka enda tõelisi ( endisi ) kehasid, „mis“ istuvad endiselt veel autos.
Paljud teadlased ja arstid ei usu ülalpool väljatoodud lugude tõepärasustest ehk surmalähedasi
kogemusi ehk SLK-sid. Nad arvavad seda, et need ajusurmas esinevad nähtused on tingitud just
inimese enda aju keemilise tasakaalu häirumisest. Kuid selle tõestamiseks ei ole teadlastel piisavalt
materjali. Surmalähedasi kogemusi ei ole võimalik teadlastel laboratooriumi tingimustes esile
kutsuda ja sellepärast teadlased ning ka arstid ei usu surmalähedaste kogemuste tõepärasusesse.
Teaduses on levinud arusaam, et inimese teadvus on aju elektromehaaniliste protsesside tagajärg.
Inimese surma korral lõppeb sellise teooria kohaselt inimese teadvus ja seega ka kogu elu. Kuid
seda teooriat peab veel tõestama. Näiteks Wilder Penfieldi neurokirurgilised uurimused viitavad
inimese teadvuse sõltumatust füüsilisest ajust. Ta jõudis järeldusele, et inimese teadvus on
võimeline eralduma oma füüsilisest ajust. Tänapäevane teadus ei suuda enamasti olla ilma
eelarvamusteta ja sellest tulenevalt ei saa teadus ratsionaalselt hinnata SLK-de realiteeti. Teadus ei
tunnista elu jätkumist pärast inimese surma. Surmalähedased kogemused tunduvad lihtsalt olevad
metafüüsilised nähtused, mis ei kuulu ratsionaalsesse teadusesse.
3.1.2.3 Surmalähedaste kogemuste iseloomujooned
Meditsiini kiire areng on võimaldanud üha enam inimesi päästa surma käest. Sellistel juhtudel
68