Maailmataju 2.1

eerumisel ) minevikku või tulevikku. Kuid selline reaalne ajas liikumine peab olema intensiivne ja
hetkeline. Näiteks nii, et hetkega sooritatakse aja rännak 100 aastasesse minevikku ja siis järgmine
hetk ollakse juba 1000 aastases tulevikus jne jne. Tegemist on reaalse aja rännakuga, mitte kujuteldava
ajas liikumisega. Ajas rändamisel võib esineda ajatu taju aisting. Aega ajaränduri jaoks olemas
enam ei ole, sest ajas saab ju liikuda. Seni on aeg eksisteerinud mineviku, oleviku ja tuleviku
vormis. Kuid kui liikuda ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ja esile kerkib ainult
oleviku ajavorm. Näiteks minevikus asetleidvad sündmused ei toimu enam ajaränduri jaoks
minevikus, sest ta on ju liikunud ajas. Temale kehtib ainult oleviku ajavorm. Kuidas ajas rändamine
aga füüsikaliselt realiseerub, seletatakse ära ajas rändamise füüsikateoorias.
Unisoofias kirjeldatud ajataju kogemused inimesel on sisuliselt ajas rändamise mõjud inimese
psüühikale. Neid psühholoogilisi aspekte on võimalik teaduslikult uurida ilmselt ainult eksperimentaalsel
teel.
Kuid nagu ütleb füüsikateadus – see mis on ajaga, peab olema ka ruumiga. Inimene ei tunneta
enam ruumi olemasolu. Ruum on nüüd ruumitu. Ka ruumi ei ole ajaränduri jaoks enam olemas.
Selline ruumitaju esineb siis, kui inimene teleportreerub ruumis. Teleportatsiooni all mõeldakse
füüsikas ( ja ka siin ) keha asendi hetkelist muutumist ruumis. See tähendab seda, et keha liikumine
ei võta enam aega. Näiteks kvantmaailmas toimuvad aineosakeste teleportreerumised ruumis. See
on tingitud osakeste „liikumistest“ hyperruumis. Kuid inimene võib teleportreeruda hetkega ühte
kohta ja siis hetkega teise kohta jne jne. Inimese liikumine ei võta enam aega. See toimub nüüd
silmapilkselt. Selline asjaolu mõjutab inimese psüühikat – nimelt ta ei taju enam ruumi. Tekib
ruumitu taju. Inimese teadvus ei tee enam vahet erinevatel kaugustel ruumis. Näiteks „liikumine“
planeelt Maalt Plutoni teeb „sama“ mis „liikumine“ Maalt teise galaktikasse. Need on ju väga
erinevad kaugused ruumis, kuid sellist vahet inimese teadvus sellisel juhul enam ei tunneta. Nii on
ka ajaga. Näiteks ajas teleportreerumisel ei tee inimene enam vahet 100 aasta taguse aja ja 10 000
aasta taguse aja vahel. Ajaränduri jaoks on need ulatused või kaugused ajas üks ja sama. Tajutakse
ajatut aega. Teadvus ei tunneta enam seda, et kas aega on möödunud 1 aasta või sajandeid nii nagu
ei tunnetata ruumi korral seda, et kas on „liigutud“ 10-neid kilomeetreid või valgusaastaid. Need on
ajaränduri jaoks nüüd üks ja sama – nendel aspektidel ei tehta enam vahet.
Unisoofias kirjeldatud ruumitaju kogemused inimesel on sisuliselt kosmoses ( maailmaruumis )
liikumise mõju psüühikale. Niisamuti ka teleportreerumine ruumis mõjub inimese psüühikale
iseäralikult. Kuid antud juhul inimene ei taju enam aja kestvust ( aja levimist ) ja ruumi sügavust
või levimist selles.
4 Reaalsuse taju
4.1 Reaalsuse ideed filosoofias
Filosoofia ja kristliku religiooni arengut on Platoni ideede teooria tugevasti mõjutanud. Tema
mõju läbib kogu lääne kultuuri arengulugu. Platon jagas maailma reaalsuseks ( ehk tegelikkuseks )
ja näilisuseks. Informatsioon, mida me maailma kohta saame teada, jaguneb tema arvates teadmisteks
ja arvamusteks. Inimesed otsivad teadmisi, kuid arvamused on neil enamasti juba olemas. Kuid
arvamust tavaliselt peetaksegi teadmiseks. Selliseid seisukohti arendab Platon oma teoses „Riik“.
Kuid ebakõlad on kiiresti tulema. Näiteks mis ühele on ilus, on teisele aga inetu; mis ühele õiglane,
on aga teisele ebaõiglane jne jne.
Inimese meeltele edastatud informatsioonist tuleneb inimeste arvamus objektidest. Näiteks
võivad inimestel esineda eriarvamusi ühest maalist või ühest muusikastiilist. Nii ongi Platoni arust
loodusliku maailma objektid oma olemuselt vastuolulised. Arvamused nendest lahknevad ja seega
ei ole võimalik saada teadmist, mis on kindel ja üldkehtiv. Platon jagas maailma nähtavaks osaks (
mida on võimalik meeltega tajuda, tegemist on arvamuste maailmaga ) ja meelteväliseks ehk
20