Maailmataju 2.1

– punktist, mis oli lõpmata väike. Võib ka nii öelda, et aega ja ruumi siis ei olnud veel olemas. Ka
antud Universumi paisumise mudelis ( näiteks paisuva kera tsentris ) on lõpmata väike aegruumi
punkt ( ehk singulaarsus ). See on punkt 0. Kuid reaalsetes gravitatsiooniväljades see päris nii
tegelikult ei ole. Seal ( gravitatsioonivälja tsentris ) on „aegruumitu“ ( aega ja ruumi pole ) piirkond
või ala, mida kirjeldab Schwarschildi raadius. Kuid Universumi paisumise mudel on siiski
teistsugune. Nimelt on tsentris olemas punktis 0 singulaarsus. Kuid Schwarschildi raadius on
arvutatav järgmisel kujul:
Seega võtavad aja aeglenemine ja pikkuse lühenemine järgmised kujud:
Kuid selline Universumi aegruumi singulaarsus ei jäänud muutumatuks, vaid selle „mõõtmed“
suurenesid. See tähendab seda, et tekkisid aeg ja ruum ning Universum hakkas paisuma. Ja seda
näemegi ka antud Universumi paisumise mudelis: näiteks gravitatsioonivälja tsentrist eemaldumisel
toimub võrreldes aja aeglenemise ja keha pikkuse lühenemisega vastupidine efekt ( seda siis välja
tsentrist eemaldumisel, mitte tsentri poole lähenedes ). See tähendab seda, et mida suurem on välja
raadius tsentrist ( r ), seda enam ajavahemikud lühenevad ja keha pikkus pikeneb võrreldes välja
tsentri poole liikumisega:
Aja aeglenemist võib mõista ka kui „aja kadumist“ ja keha pikkuse lühenemist siis vastavalt
„ruumi kadumisena“. Kuid kehtib ka vastupidine olukord: näiteks gravitatsioonivälja tsentrist
eemaldumisel aega ja ruumi tuleb hoopis nagu „juurde“, mitte et need ära kaoksid. Sellise
formalismi kasutamine on relatiivsusteoorias põhjalikumalt käsitletud. Näiteks Schwarzschildi
raadiuse ulatuses ( järelikult ka selle sees ) aega ja ruumi enam ei eksisteerigi:
36