Maailmataju 2.1
- No tags were found...
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Vastsündinute vaade on põgus ja koordineerimata ja seda veel enam, kui nad nutavad, mida teevad<br />
niikuinii suurem osa vastsündinutest. Pisarad segavad nägemist. Mitte ükski laps ei ole võimeline<br />
oma esimesel elukuul keskenduma oma vaadet objektile, mis on temast kaugemal kui 1,5 meetrit.<br />
Vastsündinu ei saa tajuda seda, mida ta sündimise ajal kogeb. Sellepärast, et vastsündinu<br />
aistingud ei ole sündimise ajaks veel korralikult välja arenenud ja puuduvad kogemused objektide<br />
piirjoonte ja selle kujunditega. Kui surmalähedased kogemused on tõesti kui jääkmälestus<br />
sündimiskogemusest, siis peaksid need olema valulised ja vaevalised kogemused, mitte aga õndsust<br />
ja rahu tekitav meeleline sündmus.<br />
3.1.2.6 Ajukeemiast tingitud nähtused?<br />
Teadlased (näiteks Zalika Klemenc-Ketis) on avastanud väga tugeva seose surmalähedaste<br />
kogemuste tajumise ja vere kõrgenenud süsinikdioksiidi ning vähemal määral ka kaaliumi taseme<br />
vahel. Teadlased usuvad seda, et süsihappegaas muudab inimese aju keemilist tasakaalu ja nii<br />
kutsub see esile valguse, tunnelite ja surnud inimeste nägemise. Kuid enne surma kogetavat eredat<br />
valgust võib põhjustada ajus tõusev serotoniinitase, mida on näiteks Alexander Wutzler oma<br />
teadusuuringutes tuvastanud. Neurobioloogid on juba kaua aega arvanud seda, et surmalähedaste<br />
kogemuste tekkepõhjused on seotud just aju virgatsainetega. Kõige rohkem arvatakse selleks olevat<br />
just eespool mainitud serotoniin, sest see reguleerib meeleolu ja töötleb nägemise ja kuulmise kaudu<br />
saadud informatsiooni. Kuna serotoniin reguleerib valutundlikkust ja ka tuju, siis arvataksegi seda,<br />
et kõrge serotoniinitase ajus muudab inimese suremise kergemaks. Kuid on olemas ka teisi teadlaste<br />
arvamusi surmalähedaste kogemuste tekkepõhjuste osas. Näiteks uurija Susan Blackmore arvates<br />
tekivad paljud surmalähedased kogemused just aju hapniku puudusest. Surmalähedasi kogemusi on<br />
võimalik esile kutsuda keemiliste ühenditega ja seega selgitatakse surmalähedaste kogemuste<br />
tekkepõhjusi just neuroloogiliste mehhanismidega. Näiteks erakordseid teadvuselamusi ja visioone<br />
tekitab inimese ajule juba üsna väike doos hallutsinogeenset ainet. Seda tekitab ka selline seisund,<br />
mille korral aju ei saa hapnikurikast verd. Süda, mis pumpab verd, on inimese kliinilise surma ajal<br />
seiskunud. Selline asjaolu veenabki teadlasi loomuliku põhjuse kasuks, mitte aga üleloomuliku<br />
põhjuse kasuks. Üldiselt arvatakse surmalähedased kogemused olevat endast just normaalse aju<br />
tegevuse häired traumaatilise sündmuse ajal.<br />
3.1.2.7 Seletamatud aspektid<br />
Seni võis surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju viimasteks funktsioonideks või lihtsalt<br />
hallutsinatsioonideks, mida siis inimese surev aju tekitab. Et aga sellise arusaamaga lõplikult<br />
nõustuda, tuleb uurimusse arvesse võtta ka sellised aspektid, mille korral inimene näeb enda<br />
elustamiskatseid pealt. Sellised aspektid sunnivad ümber lükkama praegusi oletusi selle kohta, et<br />
miks ikkagi tekivad surmalähedased kogemused. Need aspektid on selle nähtuse juures kõige<br />
raskemini seletatavad jooned ja sellepärast ei saa kuidagi surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju<br />
illusioonideks. Neid aspekte arvestades saab tulla ainult sellisele järeldusele, et teadvus on<br />
tõepoolest võimeline inimese kliinilise ( ja seega ka bioloogilise ) surma ajal närvikoest eralduma.<br />
Teadlastele ja meedikutest praktikutele kõige raskemini selgitatav element surmalähedaste kogemuste<br />
puhul on kehavälised elamused. Käesoleval ajal ei ole ühtki teaduslikku seletust – välja arvatud<br />
käesolev teooria -, kuidas inimesed, kes teatavad oma kehavälistest kogemustest, on võimelised<br />
andma nii detailseid ülevaateid selle kohta, mida meditsiiniline personal nende elustamisel rääkis<br />
või tegi. Veel üllatavamad on hämmastavalt täpsed ülevaated kehavälistest elamustest, mille puhul<br />
inimesed on võimelised kirjeldama seda, mis juhtus kusagil mujal, samal ajal nende füüsiline keha<br />
lamas haigla operatsioonisaalis. Näiteks Eesti nukuteatri kunagine direktor Meelis Pai oli samuti<br />
kogenud surmalähedast kogemust, kui ta 21-ks päevaks koomasse langes. Pärast koomast ärkamist<br />
teadis mees asju, mis toimusid ajal, mil ta oli täiesti teadvusetu. Toome järgnevalt veel mõned<br />
73
Change language