Maailmataju 2.1

Joonis 1 Aistingu tekkimise tingimuste skeem.
Analüsaatori töö põhineb reflektidel. Igasugune aisting, mis tekib, on sellele olemas ka vastureaktsioon
nagu näiteks liigutused, aktivatsioonis toimuvad muudatused, vegetatiivses alas või lausa
nende kombinatsioon. Seda, et kuidas sellele vastatakse, on olemas lihtne mehhanism.
Närviimpulsid liiguvad ajukeskusest liigutus- või sekretsiooni keskustesse. Need uued
närviimpulsid on tekitatud aistinguprotsesside tulemusena, mis liiguvad siis eferentseid juhteteid
kaudu. Niimoodi tekivadki liigutused või muutused seisundis vastavas keha osas ( ja selle
retseptoris ) vastavalt sellisele ärritusele, kuidas see muutub ja mis on selle tähendus. Muutused,
mis on saadud, saadetakse uuesti aju keskustesse, mille alusel tekivad uued juhised. Korrektsioon
teostub tsükklilise võimenduse või pidurdusena ja seetõttu on tegemist nagu küberneetilise
tagasisidestatud süsteemiga, mille üheks omaduseks on iseregulatsioon.
Väga paljud erinevad analüsaatorid võtavad aistimisest osa üheaegselt ja kombineeritult. See on
üsna aktiivne protsess. Aistingud hoiavad töös kogu inimese psüühilist funktsioneerimist, sest need
aistingud annavad maailmast informatsiooni. Seetõttu inimene kohaneb ümbritseva maailma
muutustega. Uinumise ajal ärritajate intensiivsus kahaneb või need hoopis kaovad. Kuni magama
jäämiseni inimene rahuneb.
Psühholoogias ja neurofüsioloogias on sensoorse eraldatuse eksperimendid vägagi kuulsad.
Näiteks inimesele loodud tehislikes tingimustes mõjuvad ärritused minimaalselt. Näiteks täielik
helide puudumine, absoluutne pimedus, vesi ( mis on inimese kehatemperatuuril ), inimese
liikumatus jne. Sellistes tingimustes väga kaua viibimine tekitab inimese psüühikas väga suuri ja
negatiivseid muutusi. Mõne aja pärast võib tekkida üksikute elamuste kadumine nagu näiteks
hallutsinatsioonid ja uinumised, mis ei allu inimese tahtele. Esineda võivad ka ärevushood ja
õõvatunded. Inimene soovib antud olukorrast viivitamatult vabaneda. Kuid sellised nähud esinevad
ka väiksema mastaapidega olukordades, mida iseloomustab sensoorne nälg. Sellisel juhul soovib
inimene uusi ärritajaid, kuid ärritajad on muutumatud. Sellised situatsioonid võivad aset leida
näiteks kosmoselaevas, allveelaevas, üksikvagunites, üksikkambris jne. Nende inimeste, kes on
sensoorses isolatsioonis ( või äsja olnud ), aistinguid ei saa seetõttu alati 100 % tõe pähe võtta.
Sellepärast ei ole nende kirjeldusi põhjust pidada alati ka sihilikuks valetamiseks.
( Bachmann ja Maruste 2003, 86-87 )
9