Maailmataju 2.1

jooksul on inimesed saanud õpetusi prohvetitelt. Kuid nende õpetuste aktsepteerimine ja
interpreteerimine on sõltunud inimeste hingelisest, hariduslikust, geograafilisest ja sotsiaalkultuurilisest
tasemest. Kõigest sellest järeldubki see, et laiali hargnenud inimkonnale annab Jumal
tegelikult ühtesid ja samasid õpetusi ühtsusest, armastusest ja vendlusest erinevatesse paikadesse ja
erinevatel aegadel, kuid need on erinevate usundisüsteemide vahel ära teisenenud.
Religiooni ( näiteks mõne usundi ) võib jaotada suurteks osadeks. Seda osa usundites, mis käsitleb
maailma loomist või üldse looduse päritolu, võib käsitleda usuteaduses loodusteaduslikku osana
( nagu loodusseadusi teaduses ). Kuid see osa religioonides, mis hõlmab moraali, eetikat, õigust,
vaimseid väärtusi ja filosoofiat, võib vaadelda humanitaar – sotsiaalteaduslikku osana ( nagu inimühiskonna
seaduspärasusi teaduses ). Imelisi tervenemisi ja imearstide tegevusi võib liigitada religioonis
valdkonda, mida võib vaadelda ( nagu ravitsemise-teadused teaduses ) meditsiini valdkonnana.
Meditsiin liigitatakse teaduses rakendus(loodus)teaduste alla. Seda käsitletakse kui rakendusbioloogia
ühe allharuna. Teaduses on aga veel üks liik rakendus(loodus)teaduste harudes. Nendeks
on igasugused tehnoloogiad – nagu näiteks infotehnoloogia, biotehnoloogia, robootika jne. Selline
osa religioonides puuduvad või ei anna luua paralleele. Selline religiooni liigitamine või religiooni
ja teaduse struktuuri vahelise analoogia välja toomine on aga vajalik edasiste asjaolude mõistmiseks.
Nagu eespool näha võisime on teadus ja religioon struktuurilt omavahel tegelikult väga sarnased,
kui erinevad. Edaspidi käsitleme peamiselt kahte esimest osa, kuid teisi osi väga vähe, kui üldse
mitte.
Osutub, et religioon – kui üks inimkultuuri nähtus – muutub osaliselt ebaõigeks, kui me teame
tulnukate tegevusest inimsooga. „Valeks“ ei osutu kogu religioon maailmas, vaid mõni osa sellest.
Usundites on ka õigeid jooni, mida tasub järgida ja õppida. Kuid paljud osad maailma religioonides
osutuvad petlikuteks või vähemalt tuleb neid „asju“ teistmoodi tõlgendada. Religioonis on paljusid
asjaolusid varjatud või nende taga on mingisugune teistsugune reaalsus, mida tuleb teada ja tundma
õppida. On väga palju tõlgendamisohte, mida siis inimesed ja ka teadlased valesti hindavad ja näevad.
Kui nad üldse midagi näevad. Religioosse reaalsuse taga peitub hoopis midagi muud, kui prohvetid
või pühad raamatud seda välja näitavad. Just seda meile religiooniteooria õpetab – mis on nö.
religiooni taga. Seda enam, et teaduse hiigelareng ja kiire pealekasv lausa nõuab kahelda selles, mis
oli sajandeid tagasi igapäevane ja täiesti normaalne elu osa. Siin kirjutatu näitabki seda, et mis on
kõige selle taga ja näitab mis on õige ja mis on väär.
On väär arvata nii, et religiooni lõid inimkonnale tulnukad. See on osaliselt nii, sest ka inimestel
endal oli religiooni kujunemisel oma kindel roll nii nagu teaduse plahvatuslikul arengulgi, mida me
vaatame veidi hiljem. Kuid võib kindlalt öelda, et suurem roll religiooni kujunemisel inimkonnas on
olnud ja ka jäänud siiski maavälisele ülitsivilisatsiooni tegevusele planeet Maal. Nemad on vorminud
religioone ja seega kogu kultuure inimajaloos kas siis kaudselt või otsese tegevustikuga. Neil
on oma kindel seos inimkonna religiooniga. Ja seda seost religiooniteooria meile näitabki, mis muidu
oleks teadmata, sest mitte ükski püha-raamat seda meile ei avalikusta, kuid annab meile vihjeid
ja viiteid.
Teaduse arenemisega peabki nägema religiooni teistsuguse pilguga kui seda tehti sajandeid tagasi.
Peaaegu kõikides maailma usundites on juttu maailma loomisest. Seda, et kõigeväeline Jumal –
mingisugune üliintellekt – lõi maailma, on üks kesksemaid teemasid maailma religioonides. Kuid
mis või kes on siiski Jumal? Kuidas seda mõistet mõista? Mõiste „Jumal“ tähistab ilmselt kahte
tähendust. Esiteks Jumal on kui „isik“ ( intelligentne mõistus ), „kes“ on loonud Universumi. See
tähendab seda, et Jumal on kui Universumi looja. Kuid teisalt tähendab Jumal armastust, mida
õpetab meile Jeesus Kristus. See tähendab seda, et Jumal on kui armastus ( tundmus ), mis tekib
inimesel siis kui ta tajub maailma tavapäraselt teisiti. Selline arusaam loodusest ( et keegi „isik“ on
loonud Universumi ) muutub praegusel ajal vääraks, sest teaduse areng on näidanud, et
loodusseadused on need jõud, mis vormivad meie Universumit selliseks nagu ta praegu on. Kellegi
või millegi mõistus ei loo ega juhi Universumit. Universumi olemuse aluseks on füüsikalised
protsessid, mida õpetab meile senises arengustaadiumis olev teadus. See osa religioonis, mis õpetab
meile Universumi päritolu ja olemust ( ehk siis nö. religiooni loodusteaduslik osa ), osutub valeks.
Selle asemel eksisteerib nüüd teaduslik maailmapilt. Jumalat, kui isiksust ( mõistust ), kes on
37