Maailmataju 2.1

pärast surma oma enda „silmadega“. Universum on aga tohutult suur. Väga palju on üliilusaid ja
meeli liigutavaid kohti, kuhu inimene pärast surma sattuda võib. Üheks näiteks võib tuua veel Suured
Magalhaesi Pilved. See on Maalt umbes 160 000 valgusaasta kaugusel asuv galaktika ja on
kindlasti üks suuremaid vaatamisväärsusi pärast inimese surma. Selle galaktika üheks kõige silmapaistvamaks
objektiks on Tarantli udukogu, mis on saanud oma nime ämblikulaadse välimuse tõttu.
Maailmaruumis veel „kaugemale liikudes“ näeb inimene ka Universumi kõige suuremaid objekte -
galaktika parvi ja superparvi.
Tuleb märkida, et need kosmilised objektid on inimesele pärast surma teistsugusemad kui elavatele
inimestele. Maapealsetele inimestele on näha neid sellistena nagu nad olid palju aegu tagasi,
sest nende „pinnalt“ lahkuv valgus jõuab meieni alles tuhandete või isegi miljonite aastate jooksul.
Pärast surma aga inimene külastab neid paiku väga suurel kiirusel – sinna jõudmiseks kulub ainult
mõni hetk. Läbides ülisuuri vahemaid – näiteks Maalt naabergalaktikasse Andromeedasse – kasutatakse
„liikumiseks“ neutraalseid tunneleid. Inimene liigub läbi Universumi tunnelite abil.
Maal elavatele inimestele on kosmose rännu võimalused tagatud tehnoloogiliste vahenditega. Nii
on see kujunenud tänapäeval. Kosmosetehnoloogia tase võimaldab Maa inimestel kosmoses liikuda
veel ainult meie Päikesesüsteemi piires. Inimastronautidel oleks suur jahmatus, et pärast ta surma
on kosmoserännu võimalused palju suuremad kui siin ja praegu planeedil Maa elus olles. On tõepoolest
täiesti jahmatav, kui palju peavad Maal elavad inimesed niivõrd palju pingutama, et saada
minna isegi Kuu pinnale.
Kui nimetatakse inimese surmajärgset elu teispoolsuseks ja elava inimese elu Maal aga siinpoolsuseks,
siis selline käsitlus ei ole tegelikult päris õige. Me kõik elame ühes maailmas – ühes Universumis.
Isegi inimene pärast surma. Mingisugusesse võõrasse dimensiooni sattumine pärast inimese
surma ei ole tegelikult olemas. Küll aga muutub inimese jaoks reaalsus, kuid maailm jääb samaks
mis elavatele inimestelegi. Sellesmõttes on teispoolsus kui mõiste kasutatav ja vajalik.
Inimesel on pärast surma võimalus ka ajas rännata. Näiteks näeb ta reaalselt planeet Maa tekkimist
pärast Päikese sündimist – seda kuidas gaasi- ja tolmupilves gravitatsioon masse pöörlema paneb
ja kuidas isegi Suur Kanjon Põhja-Ameerikas läbi aja kujunes. Võib ainult ettekujutada, kui
hingemattev vaatepilt oleks täiesti reaalselt oma enda nägemistajuga näha galaktikate tekkimist. Näha
Universumi ilusamaid ja vägevamaid hetki ning vaatamisväärsusi. Pärast surma on täiesti võimalik
näha planeedi- ja tähesüsteemide tekkimist läbi aja – nende kosmiliste objektide kujunemist ajas,
mida maapealsed elavad inimesed näevad ainult piltidelt või läbi teleskoopide. Need võimalused,
mis avanevad inimesel pärast surma, on täiesti võrreldamatud maapealse veedetud ajaga.
Elu on Universumis tegelikult väga levinud. Planeet Maa pole kaugeltki ainuke paik Universumis,
kus eksisteerib mõistuslik elu. Universumis on tuhandeid planeete ja ka „kosmose välju“, kus
eksisteerib elu oma igakülgsuses. Eluvormid varieeruvad väga suuresti ja ka nende bioevolutsioon
on tegelikult suurel määral erinev Maa elusloodusest.
Usk õpetab meile, et head inimesed lähevad taevasse ja kohtuvad Jumalaga palgest palgesse. Ja
nii see ka tegelikult on. Inimesed satuvad „kosmilisse paradiisi“, millest juba oli siin juttu eespool.
Kuid mis saab nendest inimestest, kes on sooritanud oma elu ajal kohutavaid tegusid? Nii see siiski
ei ole, et nad satuvad kohta, kus elutsevad deemonid ja koletised, kes siis piinavad inimesi ja karjuvad.
Põrguks nimetavat kohta, kus on ainult üks suur pimedus ja leegitsevad tulekeeled, tegelikkuses
ei ole siiski olemas. See, mis neile osaks saab, ei ole tegelikult füüsiline raskus. Selle asemel
inimesed kannatavad oma südametunnistuse pärast, mis „on nii raske ja must, et see ei tõuse kuidagi
ülesse – taeva poole“. Halbade tegude pärast on inimestel väga halb südametunnistus ja nad hakkavad
alles nüüd ( pärast surma ) sellest aru saama, mida nad on teistele inimestele valmistanud.
See on nende jaoks ülimalt ränk katsumus. Siin tuleb esile vaimne raske pinge, mis on kujuteldamatult
palju valusam ja rängem kui ükskõik milline füüsiline piinamisakt. Ja see tegelikult ongi inimesele
põrgu, mida religioon Maa peal inimestele õpetab. Kuid tekib arusaamatus sellest, et kuidas siis
inimesed näevad oma surmalähedastes kogemustes kohta, kus on palju tuld ja hirmuäratavaid olendeid.
Seda nad nimetavad küll põrgumaailmaks. Tegelikult on asjaolud siiski mõnevõrra tesitsugusemad.
See on Maa inimestele pigem illusioon ja tõlgendus vaimsele raskusele, mis inimesele osaks
saab, kes on sooritanud teistele inimestele Maa peal palju kannatusi. Hingeline valu on ju tegelikult
kordades suurem kui on seda füüsiline valu. Sellepärast näidataksegi meile seda „füüsilise põrgu
29