Maailmataju 2.1

just nende mateeria vormide olemasolu kindlaks tegemisel. Siin kohal on kasulik tuua välja mõned
näited. Näiteks füüsikateooriates ennustatakse selliste elementaarosakeste olemasolu, mida
nimetatakse neutriinodeks. Neutriinod avastati nende teoreetilise ennustamise algusest umbes
paarkümmend aastat hiljem, sest neid on väga raske eksperimentaalselt kontrollida ja uurida, mida
on siiski ka tehtud. Kuid neutriinod ei ole kaugeltki ainsad „teaduse uperpallid“, mis on valdavalt
keerulise iseloomuga meie kaasaegsetele eksperimentaalsetele riistapuudele. Näiteks astronoomia
teaduses teatakse juba aasta kümneid tumeda aine olemasolu avakosmoses. Kuid mitte keegi ei oska
endale ettekujutada seda, et mis see tume aine füüsikaliselt on. Teada on ainult seda, et tume aine
avaldub ainult gravitatsioonis ja muud ei ole sellest midagi teada. Eksperimentaalselt uurida
tumedat ainet on ammugi võimatu. Kuid see on siiski olemas hoolimata teadlaste praegustest
füüsika teadmistest. Kui tõepoolest teadvus eraldub inimese ajust mingisuguse muu senitundmatu
mateeria vormina, mitte elektromagnetväljana, siis seda eksperimentaalselt tõestada on peaaegu
võimatu, olgugi et füüsikaliselt oleks see siiski võimalik. Üldteada ja tuntud reegel on see, et mis
jääb eksperimentaalsete katsete võimalustest väljapoole, jääb väljapoole ka teadust ehkki nähtus ise
võib tegelikult siiski olemas olla.
3.1.3.3 Aju ostsillatsioonid
Mateeria põhivormideks on aine ja väli ning mateeria eksisteerimise põhivormideks on aeg ja
ruum ( ehk aegruum ). Mateeria väljadeks on näiteks elektri-, magnet- ja gravitatsiooniväli.
Gravitatsiooniväli on põhjustatud sellest, et mass kõverdab aegruumi. See tähendab seda, et
gravitatsioon on kui aegruumi kõverdus ( aegruumi geomeetria ). See ei ole energiaväli. Kuid
näiteks elektri- ja magnetväljad on aga energiaväljad. Nad ( laengud ) küll suudavad mõjutada
aegruumi suhteid nagu seda teeb mass, kuid nad ise ei ole põhjustatud aegruumi kõverdumisest.
Aine ja välja olemus selgub kõige paremini siis, kui uurida meie mikromaailma. Maailm koosneb
molekulidest, need koosnevad aga aatomitest, need aatomituumadest ja need omakorda
elementaarosakestest. On olemas väga erinevaid elemente ( näiteks H2O ja O2 jne ), kuid nende
süsteemide vahel eksisteerivad ainult neli vastastikmõju. Väljana käsitletaksegi seoseid
aineosakeste ( näiteks leptonid, hadronid jne ) vahel, mida ei ole võimalik samasuguste osakestega
kirjeldada. Väljad eksisteerivad kehade vahetus ümbruses. Kuid on olemas ka väljaosakesed nagu
näiteks footonid, gravitonid, gluuonid, vahebosonid jne. Need osakesed vahendavad
osakestevahelist vastastikmõju. Väljaosakeste omadused erinevad väga palju aineosakeste omadest
( näiteks elektronidest, prootonitest, neutronitest jt ). Aine ja väli on mateeria kaks erinevat vormi,
mis ei saa olla üksteisest lahus. Näiteks elektrivälja jõujooned algavad ja lõpevad laengutel. Aine ja
väli on võimelised üksteiseks muunduma. See tähendab seda, et tegelikult energia muundub ühest
liigist teise. Bosonid ( mis vahendavad fundamentaalseid vastastikmõjusid ) ning aineosakesed nagu
näiteks 6 kvarki ja 6 leptonit peetakse „tõelisteks“ elementaarseteks osakesteks.
Elementaarosakesed liigitatakse kahte rühma vastavalt sellele, missugune on nende osakeste spinn.
Näiteks üks rühm hõlmab aineosakesi, mille spinn on 1/2. Kuid täisarvulise spinniga osakesed
kuuluvad teise rühma. Need osakesed vahendavad aineosakestevahelist jõudu. Pauli keeluprintsiibi
järgi ei saa kaks osakest viibida täpselt samades kvantolekutes ( näiteks kiirus ja koordinaat ).
Sellele keelule alluvad 1/2 spinniga aineosakesed. Seepärast ei saa aineosakesed koonduda
olekusse, mille tihedus on ülisuur. Fermionid on osakesed, mille spinnid ( ehk
omaimpulsimomendid ) on poolarvulised – näiteks elektronid, prootonid, neutronid, neutriinod jt.
Kuid bosonid on täisarvulise või nullise spinniga osakesed – näiteks footonid, mesonid jt.
Osakesed, mis on samaliigilised, on üksteisest eristamatud. Pauli keeluprintsiip kehtib fermionide
jaoks, kuid bosonitele see printsiip ei kehti.
Ka inimese ajus esinevad füüsikalised väljad. Näiteks neuronitel ja neuronipopulatsioonidel
esinevad just rütmilised aktiivsused, mida väljendab neuronite erutatavuse ja pidurduse vaheline
„üles-alla“ võnkumine. Neuroni aktiivsus tähendab neuroni laenglemist ( neuron saab laengu ehk
neuronit ümbritseb elektriväli ) ja seega esineb ( muutuv ) elektriväli. Nüüdisaegne neuroteadus
81