Maailmataju 2.1

Asja paremaks mõistmiseks toome välja analoogia kinematograafiast. Kui inimene läheb kinno,
siis vaatab ta seal kinolinal ( või ekraanil ) nö. „liikuvaid pilte“. Tegelikult liikumist ju ei ole – see
on kõigest illusioon. Kinos projekteeritavad liikuvad pildid on jäädvustatud kinofilmile.
Kinokaamera võtab igas sekundis 24 eraldi pilti pikale filmilindile. Seda filmi töödeldakse, et saada
läbipaistvaid positiivseid kujutisi. Kinos läheb film läbi projektori, peatudes igal kujutisel 1/24
sekundit. Võimas valgus paistab läbi filmi ja läätsed fokuseerivad suure kujutise ekraanile.
Tüüpilise mängufilmi filmilindi pikkus on ligikaudu 2,5 km. Iga kaader jääb ekraanile ainult 1/24
sekundit. Inimsilm sulatab need kaadrid sujuvalt liikuvaks kujutiseks. Täpselt samamoodi on ka
Universumi aja, ruumi ja liikumise vahekorraga. See tähendab seda, et aeg ja ruum loovad liikumise
illusiooni ( erinevad staatilised pildid kinolinal järgnevad ajas kiiresti üksteisele ) ja liikumine
omakorda loob ajas ja ruumis eksisteerimise mulje ( vaataja näeb kinolinal liikuvaid „stseene“,
vaatab filmi kui aegruumis ). Tegelikult Universumis ei ole olemas ruumi, aega ega liikumist.
Kui liikumist ei ole, ei oleks ka aegruumi. Järelikult kehtib ka vastupidine seos – kui aega ja ruumi ei oleks, ei ole
olemas ka liikumist. Nii saamegi aegruumi ja liikumise VASTASTIKUSE SEADUSE: liikumise olemasolu loob aegruumi
olemasolu ja aegruumi olemasolu loob liikumise eksisteerimise Universumis.
Kuid vaatame eelmist asja uue nurga alt. Kui aeg aegleneb, siis avaldub see alati kehade
liikumise aeglenemises. Kui aga aeg kiireneb, siis see avaldub kehade liikumise kiirenemisel. Kui
aga aeg hoopis peatub ( sellisel juhul aega enam ei olegi ), siis kehad ka ei liigu. Mida kiiremini
keha liigub, seda „vähem aega“ kulub tal sihtkohta jõudmiseks. Selgelt on näha seda, et esineb
mingisugune seos liikumise, aja ja ruumi vahel. Mis ja miks esineb selline seos aegruumi ja
liikumise vahel? Eelnevast järeldubki selline tõsiasi, et liikumine ise jätabki sellise mulje, et see
toimub ruumis ja et see võtab aega. See tähendab seda, et aeg ja ruum on illusioonid, mis on
tingitud liikumise enda olemasolust. Aega ja ruumi ei ole seega tegelikult olemas.
2.4 Jäävuse seadused
Tavaruumis ehk K-s on olemas aeg ja ruum. Kuna on olemas aeg ja ruum, siis kehtivad ka
jäävuseseadused. Jäävuseseadused tulenevad ju just aja ja ruumi omadustest. Need omakorda aga
eeldavad aja ja ruumi olemasolu. Hyperruumis aega ja ruumi ei ole olemas. Järgnevalt tuletamegi
jäävuseseadused aja ja ruumi omadustest.
Oletame seda, et meil on mingisugune süsteem, mis koosneb n kehast. Kehade füüsikalised
suurused ajahetkel t on kohavektorid, seisumassid, kiirused, impulsid ja impulsimomendid vastavalt
järgmised:
Järgmiselt vaatleme süsteemi mõnel teisel ajahetkel, mõnest teisest ruumipunktist või mõnest teisest
suunast, kuid kõik muu jätame samasuguseks. Kuid neid asju käsitleme siin edaspidi skalaarsel
kujul.
101