Maailmataju 2.1
- No tags were found...
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Anarhistliku tunnetusteooria sõnastas 1975. aastal Austria teadusfilosoof Paul Feyerabend. Tema<br />
arvates ei ole olnud ükski teadusmetodoloogia edukas, sest teadlastele antavad reeglid ei ole olnud<br />
sobivad. Reegel muutub ebareaalseks siis, kui see suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukordadesse.<br />
Ja reeglid muutuvad kahjulikuks siis, kui neid surutakse vastu tahtmist peale. See tähendab<br />
seda, et metodoloogia reeglid ei tohi muutuda teadlastele ahistavaks, kuid kõik muu on lubatud. See<br />
nende jaoks ei kehti, kes ei ole valmis teooriate tõesust kontrollima. Mõtlev inimene ei saa leppida<br />
ainult usul baseeruval teadmisel. Temale on lubatud teaduses esinevaid teooriaid ümber lükata.<br />
Feyerabend süüdistas universalismi lähtuvalt „ühismõõdutuse“ probleemist. Teooriate alusprintsiibid<br />
võivad vahel olla nii erinevad, et neid saa vahel üksteisega üldse võrrelda. Järelikult on need<br />
teooriad „ühismõõduta“. Näiteks klassikalises mehaanikas on kehadel kindel mass ja pikkus, kuid<br />
relatiivsusteoorias on need füüsikalised väärtused aga suhtelised, mis sõltuvad juba taustsüsteemi<br />
valikust. Need teooriad on samuti „ühismõõduta“, kuid neid on võimalik üksteisega võrrelda.<br />
Näiteks kas nad on lineaarsed või mittelineaarsed, sidusad või mitte jne. Ei ole päris õige arvata nii,<br />
et järele jäävad ainult meie subjektiivsed ootused. Näiteks subjektiivset eelistust on samuti võimalik<br />
kritiseerida – näiteks ära näidata selle sisemisi vastuolusi. See tähendab ka seda, et kõik peab olema<br />
kriitikale avatud, isegi subjektiivsed otsustused. Teadus ei tähenda olla muudest teadusvaldkondadest<br />
üle olemist. Nii käsitleb Feyerabend teaduse ja teiste teadmisvormide suhteid. Näiteks ei ole<br />
võimalik tõestada seda, et teadus on kuidagi nõidade ja võlurite tarkusest parem. Kui hakata<br />
võrdlema omavahel teadust ja teisi teadmisvorme, siis on vajalik kõigepealt tuvastada kummagi<br />
olemus, eesmärgid ja meetodid. Vahel ei sobitu need klassikaliste reeglitega, kuid mitte alati. Kuid<br />
ikkagi tekitab see kahtlusi tema kriitikute seas. Näiteks astroloogia või voodoo uurimine ei too<br />
ilmselt mingisugust praktilist kasu tänapäeva materiaalsele maailmale. Kuid Feyerabendi käsitluse<br />
muudab tulemuste rikkaks just indiviidi vabaduse rõhutamine. See tähendab seda, et on olemas suur<br />
vabadus takistamatult valida teaduse ja teiste tunnetusvormide vahel. Iga inimene valib ise just<br />
endale kõige sobilikuma teadmisvormi. Feyerabendi arvates tuleks näiteks koolis õppida teaduse<br />
kõrval ka teisi inimese teadmisvorme nagu näiteks arhailisi müüte. Nii on inimesel selgem nägemus<br />
otsustada endale kõige kasulikum teadmine. Vabaduse mõiste on paraku keerulisem, kui<br />
pealtnäha paistab. See ei sõltu ainult valikuvabadusest. Näiteks inimese vabadus võib sõltuda ka<br />
sellest, et missugune positsioon tal ühiskonnas on ja muidugi on olemas peale selle ka veel muid<br />
väliseid tegureid. Kuid ka teadlane ei ole samuti „ideaalselt“ vaba, sest teda piiravad näiteks<br />
instrumentide omadused või isegi nende puudused, kolleegidega koostöö jne. Tuleb võtta arvesse<br />
ühiskonna reaalne vaimsus, sest see piirab üsna palju indiviidi vabadust.<br />
Alan Chalmersi mitteesinduslik realismi teooria on Rein Vihalemma arvates füüsikateooriate<br />
arengu sõltumatu käsitlus. Chalmers toob võrdlusi Newtoni ja Einsteini teooriate vahel lähtudes<br />
nende rakendatavusest ja tõdeb, et neid mõlemaid on võimalik „väga mitmesugustel tingimustel<br />
ligikaudu rakendada“. Näiteks ei ole võimalik Newtoni mehaanikat välistada hoolimata sellest, et<br />
see relativistliku mehaanikaga ei sobitu. Chalmers märgib: „Näiteks saab Einsteini teooria raames<br />
näidata, et kui süsteemi kiirus mingi hulga taustsüsteemide suhtes on väike, siis on süsteemi massi<br />
väärtus ikkagi ligikaudu sama, ükskõik missuguse teise taustsüsteemi suhtes sellest hulgast teda<br />
hinnatakse. Järelikult ei eksi me antud taustsüsteemide hulga raames palju, kui käsitleme massi<br />
pigem omaduse kui suhtena.“ Mitteesinduslik realism on füüsikateooriate üldrakendatavusel<br />
tuginev meetod. Füüsikaline maailm eksisteerib inimestele just nii nagu nad loodusest aru saavad.<br />
Selline on realistlik arusaam. Selline realism on tavatu niikaua, kui see ei hõlma tõe<br />
vastavusteooriat. Kuid isegi füüsikateooriad ei anna meile reaalset pilti maailmast. Mitteesinduslik<br />
realism väidab, et füüsika arengul ei tule mitte kunagi lõppu. Kui kirjeldada maailma ehitust, siis on<br />
alati võimalik minna aina sügavamale. Chalmers: „Füüsika hõlmab matemaatilises keeles<br />
väljendatud universaalseid üldistusi, et teooriate süsteemid moodustavad midagi sarnast Lakatosi<br />
uurimisprogrammidega, et nende areng on toimunud kooskõlas objektivistliku muutuste<br />
käsitlusega. Kuid ikkagi ei saa olla kindel, et ka füüsikat ei oota tulevikus mingid drastilised<br />
muutused. Teadusfilosoofia või teaduse metodoloogia ei aita teadlasi kuidagi.“ Kuid ideoloogia, mis<br />
ei ole kooskõlas teadusega ja õigustab pseudoteadusi, tuleb muidugi selle abil võidelda.<br />
Tänapäeval heidab teadusfilosoofia kõrvale maailma objektiivsuse käsitluse. Järelikult käsitleb<br />
teadusfilosoofia üha enam maailma just postmodernistlikkus laadis. Postmodernistid pooldavad just<br />
60
Change language