Maailmataju 2.1

teadvus ( ja ka kogu psüühika ) on võimeline kliinilise ( ilmselt ka siis bioloogilise ) surma ajal
inimese ajust iseseisvalt eksisteerima, siis osutub peamiseks kahtlusaluseks just
elektromagnetväljad, millena siis teadvus võib eksisteerida. Nii on võimalik eeldada seda, et ajust
eraldunud teadvus eksisteerib „füüsikaliselt“ just elektromagnetväljana, sest sellise välja jõudude
baasil põhines ka füüsilise aju funktsioneerimine elava inimese peas. Selline loogiline järeldus on
kerge tulema. Näiteks ajus eksisteerivatel aatomituumadel on olemas impulsimomendid ehk
spinnid, sest need pöörlevad. Seepärast tekitavad prootonid ( aatomituumades olevad prootonid
omavad positiivset laengut, kuid neutronid on ilma laenguta ) magnetvälja, mille mõlemad poolused
asuvad aatomituuma pöörlemisteljel. Kuid neid pöörlemistelgi on võimalik pealeasetatud
magnetvälja abil mõjutada nii nagu on võimalik suunata näiteks kompassi nõela. Seetõttu võivad
aatomituumad „ergastuda“ ehk tekib aatomituumade resonants. See aga omakorda põhjustab
elektromagnetlaine tekkimist, mis liigub ruumis edasi. Näiteks kehavedelikes ja vesinikuaatomi
tuum ( mida leidub väga paljudes molekulides ) on väga head resonaatorid. Laine on võnkumiste
levimine ruumis. Protsess, mis perioodiliselt ajas kordub, aga nimetatakse võnkumiseks.
Elektromagnetilise võnkumise korral muutub potentsiaalne energia ( ehk elektrostaatiline energia )
perioodilise muundumisega kineetiliseks energiaks ( ehk magnetiliseks energiaks ) ja vastupidi
edasi.
See tähendab seda, et inimene eksisteerib siis elektromagnetväljana. Ei ole ainult üks suur (
ühtne ) väli. See koosneb väga väga paljudest väljadest nii nagu aju koosneb paljudest neuronitest.
Neid väljasid on väga palju – ilmselt umbes sama palju kui neuroneid inimese peaajus. Kuid
neuronit ennast ei ole, selle asemel on väli. Kuid ettekujutada seda võib ikka ühtse väljana. See väli
sarnaneks näiteks galaktika gravitatsiooni potentsiaalse väljaga ( elektromagnetväljades ei ole välja
potentsiaale ), kuid sellisel juhul, kui võtta ära kogu aine ( tähed, planeedid, kuud jne ). Nende
väljad jäävad aga alles koos suure galaktika väljaga. Analoogina võib tuua ka maa pinda. Oletame,
et meil on üks suur maa pind, kuid sellel on kõrgemaid ja madalamaid kohti. Nii on ka selle ühtse
väljaga: sellel on erinevates ruumi piirkondades erinevad välja sagedused.
Sellise välja-olendi ( elektromagnetväljana eksisteeriv eluvorm ) mõttetegevus ei sõltu siis enam
närvitegevuse talitlusest. Närvikoest eraldub elektromagnetlaine. See on mateeria väli, mis omab
energiat, impulssi ja massi. Kuna väli eraldub just närvikoest, siis väli omab ka informatsiooni – nii
nagu närviraku membraanid, kuhu jõuab elektriline impulss ehk närvierutus. Kui informatsioon jääb
pärast indiviidi kehalist surma alles, siis koos sellega ka mälu, elukogemused, isiksus jne. Inimese
ajus ehk närvikoes liigub informatsioon elektriliste impulsside abil. Need on närvierutused. Ajus
olevat närvirakku ümbritseb elektriväli, mis omab „keemilise koostise kujul“ informatsiooni, mida
me oma peades ettekujutame. Kuid see kõik „jääb alles“ ka pärast närvikoe surma. Informatsioon
närvikoest eksisteerib nüüd lihtsalt elektromagnetlainena.
Teadvuse seisundi tekkimiseks oleks vajalik ( ilmselt tarvilik ) ajus olev informatsioon omavahel
sõlmida, sest ajus töötlevad objekti kuju, suurust ja värvust just erinevad ajupiirkonnad.
Informatsiooni sõlmimine on tegelikult vajalik nii teadvuse seisundi kui ka teadvuse sisu
tekkimiseks. Enamasti on see sõlmimine ka õige. See tähendab seda, et teadvustatud kujutis on alati
sõlmitud. Ka surmalähedaste kogemuste ajal kogetakse ühtset teadvuse pilti. Seepärast on alust
arvata, et just „sõlmitud informatsioon“ eraldub ajust elektromagnetlainena. Seda, et mis põhjusel
eraldub elektromagnetlaine inimese surevast ajust, seisneb ilmselt selles, et ajust väljapool olevate
elektriväljadega mõjutatakse aju ennast, sest ajus eksisteerivad lähitsooni ehk kvaasiatatsionaarsed
väljad, mis kaovad koheselt allika kadumisega. See tähendab seda, et väljade eraldumine ajus ei ole
tegelikult looduslik nähtus, vaid saab toimuda ainult „kunstlikul teel“ - väljaspool aju olevad
elektriväljad ( nende allikad ) mõjutavad ( kellegi isiku tahte korral ) aju siseseid füüsikalisi välju.
Vastupidisel korral eksisteeriksid Maal kõik imetajad ( kellel on aju ) pärast ajusurma
elektromagnetlainetena.
Kuid füüsikaliselt on võimalik ka seegi, et teadvus eksisteerib ajust eraldatuna mingisugustel
teistel mateeria vormidel, kui ainult teadaoleva elektromagnetväljana. Kui see aga tõesti nii on, siis
ilmnevad teatud probleemid. Elektromagnetväljade olemasolu on enamasti lihtne eksperimentaalselt
kindlaks teha. See kehtib enamasti nii nõrkade kui ka tugevate väljade korral. Kui aga on tegemist
juba mingisuguste tundmatute seni avastamata mateeria vormidega, siis võivad ilmneda probleemid
80