Maailmataju 2.1

1.3.1.4 Valguse kiirus vaakumis
Joonis 23 K liigub K´ suhtes valguse kiirusega.
Selleks, et ajas rännata ( ühest ajahetkest teise ), peab keha olema ajast ( ja ka ruumist ) väljas.
See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut. Väljaspool aega enam
aega ei eksisteeri. Eespool tõestasime seda, et K´-s ( ehk hyperruumis ) liikudes keha rändab ajas.
Seega K´-s aega ( ja ka ruumi ) ei eksisteeri. Kuna K liigub K´ suhtes, siis järelikult keha
jõudmiseks K´-i peab keha liikumiskiirus K-s ( ehk tavaruumis, milles eksisteerib aeg ja ruum )
suurenema. Kuna K´-s aega ei eksisteeri ( aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ),
siis seega lähenedes K´-le ehk keha liikumiskiiruse suurenemisega K-s aeg aegleneb. Kuid aja
aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada erirelatiivsusteooriast – mida lähemale keha
liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg aegleneb ja keha pikkus
lüheneb. Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib antud kontekstis
tõlgendada keha liikumiskiiruse kasvuna K-s, kuid K´-i suhtes hakkab keha paigale jääma.
Järelikult K liigub K´-i suhtes kiirusega c. Kuna aeg ja ruum on lahutamatult seotud, siis aja
aeglenemisega käib kaasas ka keha pikkuse lühenemine, mis on samuti tuntud relatiivsusteooriast.
Füüsikaseadused on kõigis inertsiaalsüsteemides ühesugused. Teisiti öeldes on kõik inertsiaalsüsteemid
samaväärsed ja mitte mingisuguste katsetega ( olgu mahaanikas, optikas või muul alal )
ei saa näidata seda, et üks süsteem oleks teistest eelistatavam. Erirelatiivsuspostulaat laiendab suhtelisust.
Relatiivsusprintsiibiga klassikalises mehaanikas tegime tutvust juba eespool.
1.3.1.5 Aja dilatatsioon
Mida lähemal on keha liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis, seda aeglasemalt kulgeb aeg.
Matemaatiliselt kirjeldab seda järgmine võrrand:
60