Maailmataju 2.1

samasugugused lood, mis ruumiga – ruumis saab inimene olla erinevates ruumipunktides, kuid
tegelikult ka ajas saab olla erinevates ajahetkedes. See tähendab ka seda, et kogu minevik ja ka
kogu tulevik eksisteerib Universumis koos olevikuga.
Selles mõttes on kogu minevik ( ja ka tulevik ) Universumis olemas. Absoluutselt kõik, mis
minevikus on aset leidnud, eksisteerivad tegelikult kogu aeg ( ja ka tuleviku sündmused ). Selles
mõttes ei hävi mitte miski mitte kunagi. Need eksisteerivad Universumis „kogu aeg“. Sündmused
minevikus ei ole tegelikult nö. „möödunud sündmused“, mida pole enam olemas. Need kõik
eksisteerivad ikka veel, kuid lihtsalt teises ajas. Sama on ka tulevikus aset leidvate sündmustega.
Hyperruumis eksisteerib Universum ajalises mõttes „ühekorraga“. Seal eksisteerib kogu minevik
ja kogu tulevik nagu... üheskoos, kõrvuti. Ka olevik. Minevikku ega tulevikku ( nii nagu meie neid
mõistame ) ei ole. Eksisteerib ainult oleviku ajavorm. Selles mõttes aega ei ole. Ka niimoodi võib
asja sisu mõista, et aega Universumis ei ole, sest selles on võimalik liikuda, kas siis juba edasi või
tagasi ( ja ka olevikus ).
Universum tegelikult ei liigu. See on paigal. Liikumine Universumis on ainult näiline, illusioon. Just aja
„olemasolu“ „loobki“ Universumis liikumise illusiooni.
Sündmused, mis leiavad aset tulevikus, on tegelikult sama „kindlalt paigas“ nii nagu seda on
sündmused, mis on leidnud aset minevikus. Ainult, et mineviku ja tuleviku sündmuste vahe seisneb
selles, et mineviku sündmuste kohta me teame, kuid tulevikus leidvate sündmuste kohta me ei tea
mitte midagi. See on tegelikult väga oluline vahe, erinevus. Näiteks astroloogid arvavad, et tulevik
on kogu aeg liikuv – muutlik. Kuid tegelikult ei ole see kaugeltki nii. Tulevikus aset leidvad
sündmused on samakindlalt paigas, nagu mineviku puhulgi. See on väga oluline järeldus, mis tuleb
välja ajas rändamise teooriast. Mineviku sündmusi me teame, kuid tulevikus aset leidvaid sündmusi
me ei tea.
2.6 Universumi kinematograafiline efekt
Hyperruumis on ajalises mõttes kogu Universum korraga olemas. Ruumis on olemas korraga
kõik ajahetked. Minevikku ja tulevikku ei eksisteeri. Eksisteerib ainult oleviku ajaliik. Selles mõttes
aega ennast enam ei ole. Aga mida see kõik siiski sisuliselt tähendab? Analoogia sellele leiame
kinematograafiast. Film on kui liikuv pilt. Et aga liikuvat pilti saavutada on vaja selleks teha rida
erinevaid pilte. Kõik need pildid oleksid ülesvõetud eri ajas. Kõik need eri pildid kuvatakse
tehniliselt ühte fooni ( ekraani ) üksteise järel – üks pilt umbes 1/24 sekundis. Nii saadaksegi film
ehk liikuv pilt. Just see „ruumala“, mis koosneb nendest rida piltidest ( filmirull ), ongi ajalises
mõttes kogu film ühekorraga olemas. Minevik ja tulevik on nagu „kõrvuti“, „koos“. Selles see
teooria seisnebki. Kogu film ( Universum ) on ruumis – filmirullis - ( hyperruumis ) ajalises mõttes
ühekorraga olemas. Nii nagu on film, nõnda on ka Universum ise.
Ülal toodud teooriat tõestab ajas rändamine ise. Ajas minevikku või tulevikku on võimalik
liikuda nii nagu liikumine toimuks kõrvaltänavasse või nagu filmi kerimine kas siis edasi või tagasi.
Seal eksisteerivad ammu hävinud hooned või sündimata lapsed. Ka filmi kerimine lõpust algusesse
võib näha seal vahepeal ära surnud inimesi. Mitte miski Universumis tegelikult ei kao ega hävine.
Mitte kunagi. Näiteks energia ise. 16 aastat tagasi surnud ( mitte loomulikku surma ) inimese võiks
praegusesse aega elama tuua just ajas transponeerimise teel.
Liikumise illusioon tekib filmis siis kui iga pilt filmirullist ekraniseerub teatud aja. Iga pilt
eksisteerib eksraanil lühikese aja jooksul – tavaliselt 1/24 sekundit. Niimoodi kõik pildid filmirullist
järgemööda algusest kuni lõpuni. Niimoodi tekibki liikumise illusioon pildiekraanil. Liikumist ise
tegelikult ei ole olemas. See on illusioon, mis on tingitud sellest, et pildid ekraanil on ajas veidi
erinevad. Universumi endaga on tegelikult täpselt samasugused lood. Mateeria eksisteerib ( peale
105