Maailmataju 2.1

Esimesed inimesed ilmusid välja juba umbes kaks miljonit aastat tagasi ja neid esimesi inimesi
nimetatakse Homo-deks. Näiteks Homo habilis ja tema lähisugulane Homo rudolfensis. „Osav
inimene“ ehk Homo habilis oli esimeste inimeste seas esimene tööriistavalmistaja ja sõi ka osaliselt
liha. Homo habilise luud olid üsna haprad, aju oli australopiteekidest palju suurem, kolju ja hambad
sarnanesid üha enam tänapäeva inimese omaga. „Püstist inimest“ nimetatakse Homo erectuseks, kes
oli siis vastupidiselt australopiteekidele pikka kasvu, pikajalgne ja kitsaste puusadega. Homo
erectuse keha ehitus sarnanes veelgi enam tänapäevase inimese keha ehitusega. Homo erectus ilmus
välja pärast Homo habilist. Homo erectus kohastus väga hästi just soojas kliimas elamiseks. Ta oli
sihvakas, palja, sileda ja tumeda nahaga inimeselaadne elusolend, kes võis olla kuni 190 cm
pikkune. Sellised olendid elasid Maal umbes 1,8 – 0,3 miljonit aastat tagasi. Homo erectused olid
ühed esimesed rändurid ja maadevallutajad Aafrikas, Aasias ja Euroopas. Tänapäeva inimesele
omane keel ja kõne aga nendel puudusid.
„Arukat inimest“ nimetatakse aga Homo sapiensiks, kes siis muistsel ajal hargnes Neanderthali
inimeseks, Aasia varajaseks nüüdisaegseks inimeseks, Homo sapiens sapiensiks ehk tänapäeva
inimeseks ning Heidelbergi inimeseks. Homo sapiensi vanuseks peetakse umbes 500 000 aastat.
Homo sapiens on ainus ürgsete inimahvide liik või vahevorm, kes on tänapäevani säilinud meie
endi näol. Homo sapiensidel suurenes ajumaht veelgi, käitumine muutus paindlikumaks, osati teha
tuld ja valmistada tööriistu, söödi palju liha. Välja arenesid ka nende ühiskonna, kultuuri ja
sotsiaalsed suhted. Kõik need asjaolud võimaldasid neil märksa paremini kohaneda planeet Maa
tujuka kliima muutustega ja raskema elu standartidega.
Levinud arvamuse järgi on tänapäeva inimene põlvnenud just Homo sapiensist, kes siis rändasid
välja Aafrikast umbes 100 000 aastat tagasi. Homo sapiensil arenes välja keel ja kõne ning omas
teistest inimeste eellastest suuremat teadvust. Intellektid, kes kasutavad sümboleid, võtavad
maailmas üha enam võimust. Umbes 30 000 aastat tagasi jäi Homo sapiens Maal ainsaks
inimolendiks. See õnnestus neil seetõttu, et nad võtsid tarvidusele tehnoloogia ja lõid kultuuri. Nad
harisid põlde ja neil ilmnesid välja väga keerulised sotsiaalsed suhted. Kohanemisvõime oli Homo
sapiensidel väga hästi välja arenenud.
Peale selle, et on leitud tõendeid inimese ahvist põlvnemise kohta, on teada ka selliseid
juhtumeid, mille korral on inimene olnud kontaktis maavälise tsivilisatsiooniga. Taolised juhtumid
annavad aga hoopis teistsugusema pildi sellest, et kust on inimene pärit. Nüüdisaegne teadus püüab
eitada „UFO lugude muinasjutte“, sest nende kohta ei ole olemas teaduslikke tõendeid. Kuid ei ole
kahtlustki selles, et UFO ja paranormaalsed nähtused annavad meile väga teistsuguse teadmise
inimese tegeliku põlvnemise kohta. Tuleb välja tõde, et inimene on küll põlvnenud ahvidest, mida
teadus meile tänapäeval õpetab, kuid see on alles pool tõde.
Maailmas on olemas miljoneid dokumenteeritud väiteid tulnukate inimröövidest. Need on
juhtumid, mille korral inimene mäletab hüpnoosi all seda, et kuidas teda sunniti minema UFO
pardale. Enamus tunnistajad kirjeldavad sündmusi peaaegu ühesuguse stsenaariumi järgi.
Sooritatakse inimese meditsiiniline läbivaatus ja vahel sisestatakse inimesele mitmeid instrumente,
millega tihti kaasneb trauma või valu. Väga sageli tehakse just günekoloogilisi läbivaatusi. Mõnede
juhtumite korral on isegi eemaldatud inimloode. Tuntud UFO-uurija Budd Hopkins arvab seda, et
maaväline sugu püüab rikastada või isegi säilitada end insenergeneetika abil. „Juba Põhjala juttudes
ilmneb haldjate tegutsemiste põhjus inimeste seas. Vanadel aegadel nähti tulnukaid haldjatena. Nad
hoiavad alal ja täiustavad oma rassi. Nad varastavad inimlapsi selleks, et neid koos elfidega üles
kasvatada ja nendega liituda. Nad saavad ka abi inimestelt, kes imetavad nende enda järglasi ja
hoolitsevad võõraste laste eest.“
Arvatakse seda, et inimese kehal olevad armid ja mäluaugud inimröövile eelnenud ja järgnenud
sündmuste vahel tõendab tulnukate inimröövi tõelisust. Neid sündmusi mäletatakse enamasti ainult
hüpnoosi ajal. Ilmselt kõige tuntum juhtum tulnukate inimröövide „ajaloost“ on Betty ja Barney
Hilli juhtum 1961. aastal. See jääb ka kõikide kaasavõtmisjuhtude eellaseks.
Tulnukate korraldatud inimröövid näitavad inimestele nende tegutsemiste motiivi. Nad uurivad
läbi kaasa võetud inimeste meie rassi. See pole ainult meie mõistmiseks, vaid nad soovivad end
meiega ristata. Nad loodavad saada uusi geneetilisi informatsioone nende eneste kestmajäämiseks.
Maavälised arenenud tsivilisatsioonid püüavad välja aretada uusi liike geneetiliste manipulat-
15