Maailmataju 2.1

nimetatute võib telepaatilisel teel ( infot ) edastada ka erinevaid emotsioone ja tundmusi. Nii et
telepaatia ei piirdu ainult heli edastamisega mõtte abil.
Näiteks SLK-nähtustes esinevad valgusolendid, kes suhtlevad surnud inimesega just
telepaatilisel teel. Valgusolendi juuresolekul tajuvad inimesed sageli seletamatut õndsuse tunnet. Ka
seda võib tõlgendada kui telepaatilise suhtlusena, sest õndsuse tunne lähtub just valgusolendist.
Emotsioonide ja tundmuste edastamine inimestele mittefüüsilisel teel on samuti telepaatia üks
vorme. Need leiavad väga sageli aset SLK-de korral. Telepaatia üheks seletuseks pakutakse Kirliani
efekti. Seda nimetatakse meeltevälise taju ( näiteks telepaatia ) võimalikkust sellisena, et aju ( ja
seega ka valgusolend ) on võimeline tajuma väikeste sagedustega elektromagnetlaineid. Kõik kehad
kiirgavad vähesel määral teatud sagedustega elektromagnetlaineid. Soojuskiirgus on ainult üks
nendest. Arvatakse, et elusate ja elutute kehade kiirguste lainepikkused on erinevad. Seda kiirgust
on jäädvustatud ka fotode peal, mille põhjal on hinnatud ka inimeste tervislikke seisundeid.
Kui ajas rändamise teel tuvastatakse vaimude ja kummituste olemasolu, siis SLK-nähtused
peavad eksisteerima ka reaalselt. Kui aga kehast väljumine on tõeline ( mitte aju loodud illusioon ),
siis peavad olema reaalsed ka telepaatilised võimed, sest suhtlus valgusolendite ja surnud inimeste
vahel toimuvad telepaatilisel teel. Telepaatia on aga kogu unisoofilise psühholoogia
„tehnoloogiline“ alustala. Psüühilisi vorme, mida kirjeldatakse unisoofias, on võimalik inimestes
esile kutsuda just telepaatilisel teel nii nagu seda teevad valgusolendid SLK-de korral. Kuid
niimoodi leiavad unisoofias asetleidvad psüühilised vormid reaalset tõestust ja praktilist otstarvet.
7 Teadvuse seisundid
Teadvusega seonduvad nähtused liigitatakse suures mastaabis kaheks osaks, milledeks on siis
teadvuse seisundid ja sellega kaasas käivad teadvuse sisud. Kui uuritakse teadvust, siis eristatakse
teadvuse nähtuse erinevaid külgi. Inimesel esineb teadvuslikke ja ka mitteteadvuslikke seisundeid.
Teadvuse seisundil on olemas erinevad faasid. Näiteks inimene on ärkvel olles teadvusel ja und
nähes, kuid teadvust ei ole näiteks narkoosi või unenägudeta une ajal. Kui inimene on teadvusel, siis
võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole
samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.
Maailma uutmoodi tajumine loob uue teadvuse seisundi elusorganismil ( näiteks inimesel ). Uus
ja imetabane teadvuse seisund tekib kõikidel eespool kirjeldatud tajuefektide baasil või ka mõne
üksiku tajuefekti korral. See tähendab seda, et uus teadvuse seisund ilmneb kõikide Unisoofias
kirjeldatud tajuefektide koosesinemisel või ka üksiku taju korral. Kui me tajume maailma tavapäraselt
„teistsugusemalt“ või „rohkem“, nagu Unisoofias kirjeldatakse, tekib meil uus ja täiesti teistsugune
teadvuse seisund. Säärast psüühika „olekut“ või „seisundit“ ei ole mitte keegi varem kogenud.
Seepärast on selle olemust ka paljudel raske ettekujutada. Tegemist on millegi täiesti uue ja
teistsugusega võrreldes inimese tavapärase teadvuse ja emotsionaalse seisundiga.
See, kuidas me igapäevaselt maailma teadvustame, on tegelikult samuti teadvuse seisund. Seda
nimetame me siin nö. teadvuse normaalseisundiks ehk lihtsalt teadvuse normaaliks. Seda omavad
inimesed igapäevaselt ja kõikjal, kuhu nad ka iganes liiguvad. Kuid selline teadvuse seisund, mis
tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuefektide baasil, nimetatakse teadvuse supernormaalseisundiks
ehk lihtsalt ja lühidalt teadvuse supernormaaliks. Sellise teadvuse tasandile eelneb tavateadvuse
seisund ( teadvuse tasand ) ehk teadvuse normaal, mida omavad inimesed igapäevaselt. Teadvuse
supernormaal on juba inimesest „kõrgem teadvus“, mis tekib uutmoodi maailma tajumisel.
Säärane teadvuse seisund erineb inimese tavateadvuse seisundist väga palju – nii nagu erineb inimese
teadvus sipelga teadvusest. Need on inimese „kõrgemad teadvuse seisundid“ - teadvuse superseisundid.
Inimese teadvuslikku seisundit peetakse näiteks ahvi ( primaadi ) omast „kõrgemaks“. Ahvi teadvuse
tase on aga jällegi putuka teadvuse omast kõrgem ( avaram, arenenum jne ). Kuid putuka teadvuslik
seisund ületab aga näiteks vihmaussi omast mitmeid kordi. Vihmaussi teadvus on omakorda
näiteks amööbi või kinglooma omast „kõrgem“ - kui neil üldse esinebki teadvuslikku olekut. Nii-
51