Maailmataju 2.1

tunduvalt keerulisemaks oma hoiakute jäämisel ja arusaamadega elust ning ebanormaalsusest.
Tegemist ongi ühe peamise põhjusega, et miks tulnukad inimestega otsest kontakti väldivad.
Inimesed on enamasti riukalikud ja sallimatud millegi teistsuguse üle. Inimpsüü- hika kohastub
maaväliste tsivilisatsioonide keskel üsna raskelt. Kuid kujutlegem äkki lihtsalt seda, et mida
inimesed siis teeksid kui nad äkki leiaksid ennast ümbritsevat paljudest maavälistest tsivilisatsioonidest.
Homoseksuaalsus ei paistaks siis enam kaugeltki mingisuguse ebanormaalse orgiana.
Homofoobia muutuks siis sellisel juhul ainult ajalooliseks nähtuseks. Kuid tulnukate „sugu“ on
alguses ilmselt inimeste mõistes veel üsna tundmatu nähtus. Võib öelda seda, et nende sugu on
midagi mehe ja naise vahepealset – nad ei ole mehed ega naised. Kuid on ilmne, et inimeste
negatiivne ja agressiivne hoiak peaaegu kõige uue suhtes on tulnukate Maale tuleku palju kordi
edasi lükanud. Tulnukad ise on mõista andnud, et kõige suurem barjäär inimeste kontaktil kosmose
reaalsusega seisneb just psühholoogilises sfääris. Paljud inimesed on juureldnud selle üle, et miks
nad inimesi ei aita. Kuid nad on mõista andnud, et inimesed peavad ise hakkama saama. „Meis
endas peab tekkima tahtmine kõike õigesti korraldada.“ Selline tahtmine ei tohiks olla väliselt
mõjutatud – millegi või kellegi sunnil. Sundlusega ei saavutata enamasti midagi. Inimestel peab
tekkima endas soov kõike õigesti teha. Tehniliselt on maavälised tsivilisatsioonid inimkonnast palju
kordi arenenumad. Neil on võimalus kogu inimsoole lõpp peale teha, kui nad seda sooviksid. Kuid
nad loodavad siiski inimkonna „pääsemisele“. Inimeste vaimse poole madala taseme tõttu on nad
vältinud otsest kontakti. Kui aga inimühiskonnal on suuri raskusi arusaamisel ja sallimisel näiteks
seksuaalvähemuste suhtes, siis seda on ammugi ka maaväliste tulnukate suhtes, kui nad peaksid
Maale lendama. Seetõttu ongi inimkond üksi – isoleeritud maavälistest tsivilisatsioonidest. Ja sellepärast
arvavadki enamus inimesi, et me oleme Universumis üksi.
Inimeste loomalik olemus ei avaldu ainult käitumises ja kultuuris. Seda on näha ka inimkeha
vaadates. Näiteks näitavad seda rudimendid, karvkate meeste kehal ( osaliselt ka naistel ), rebimishambad,
sabaluu osaline säilimine jne. Isegi tulnukad on väitnud, et inimene on looma kehaga.
Inimene on ka kõigesööja – seda nimetatakse bioloogias omnivooriks. Kuid tulnukad on samas enamasti
taimtoidulised. Näiteks liha ( ja ka soolast toitu ) nad ei söö, küll aga sööb seda inimene. Inimese
käitumine on paljudel juhtudel tingitud instinktidest, tundepuhangutest ja hormonaalse
tegevuse tulemusena. Inimene on enamasti väga emotsionaalne olend. Paljudel juhtudel elus
segabki see ratsionaalset mõistust. Inimene on keha ehituselt tugev ja jässakas ( isegi naiste puhul )
kui võrrelda inimest tulnukate liikidega. Väliste tunnuste poolest ei erine inimene ahvist just väga
palju. Mõnedeks märksõnadeks on näiteks karvkate ja püstine kõnnak. Loomade korral esineb ka
paljude järglaste sünnitamine korraga siia maailma. Ka inimestel esineb selliseid sünnitusi. Näiteks
toob inimene ilmale korraga kolme, nelja või isegi seitset last. Kuid selline järglaste paljusus ühe
sünnitusega on inimesel samuti üks loomalikke tendentse. Inimene on ka suure alalõuaga ( tahke
toidu rebimiseks ja mälumiseks ) ja suure hambumusega. On olemas veel palju teisi bioloo- gilisi
paralleele inimese ja looma vahel, kuid kõike me siin käsitlema ei hakka.
Religioon väidab inimestele seda, et taevasesse paradiisi pääsevad ainult head inimesed ja halvad
inimesed satuvad pärast surma põrgu nimelisse kohta, mis väidetavalt asub meie maa all. Aga kui
kujutaksime ette sellist olukorda, et paradiisi pääsemiseks peab inimene omama palju raha, et selle
eest tasu anda. Paljud peaksid sellist olukorda täiesti absurdseks, sest inimese edasine käekäik
pärast surma peab ju sõltuma ainult tema enda südametunnistusest, mitte aga materiaalsetest asjadest.
Kuid ülaltoodud olukord on üheks parimaks näiteks – analoogiaks – inimeste ülimateriaal- sest
maailmast, egoismist ja sagenevast omakasust. Analoogia näitab väga ilmekalt inimeste tõelisest
materiaalsest loomusest. „Nii missugune on inimene oma loomusega, nõnda on ka kogu inimühiskond.“
Pärisorjus on inimühiskonnas ära kaotatud juba sajandite eest. Kuid tegelikult on „orjus“ inimeste
seas lihtsalt oma kuju muutnud. Seda sellepärast, et enamus ajast, mil inimene on ärkvel, tehakse
tööd, teenitakse raha. Näiteks suur osa arenenud ühiskonnas käivad inimesed tööl viis päeva
nädalas, neli nädalat kuus ja üksteist kuud aastas. Suurem osa ärkveloleku ajast teeb inimene tööd,
26