Maailmataju 2.1

Joonis 2 Inimese silm ei suuda eristada väga suuri vahemaid ruumis ja seega tunduvad kõik tähed taevas olevat
ühekaugustel. Tegelikkuses asuvad tähed väga erinevates kaugustes. Näiteks tähed, mis paistavad taevas üksteisele
väga lähedal olevat, on tegelikult teineteisest väga kaugel. Näiteks tähed, mis paiknevad Orionis, on tegelikult Maast
paarsaja kuni tuhande valgusaasta kaugusel.
( „Kosmos“, Marshall Mini, Ian Graham, Koolibri 2002 )
Paljud Venemaa noored tegelevad ühe eluohtliku lõbuga – nn taevas kõndimisega. Noored
kõnnivad ja seisavad väga kõrgete hoonete või muude rajatiste tipus kõrge kukkumise serval.
Hooneid enamasti ka pildistatakse. Turvavarustust sellisel tegevusel ei kasutata. Näiteks Marat
Dupri tegeles sellise hobiga juba aastaid. Ta on oma sõpradega turninud paljude hoonete ja ehitiste
tippu. Näiteks käis üks neist 215 meetri kõrgusel Peetri I monumendi otsas. Kuid selline tegevus on
enamasti siiski keelatud. Seepärast harrastatakse seda hobi salaja. Kuid Marat õigustab riski saadava
naudinguga: „Kui olen katusel, tekib tunne, et kogu maailm on mu jalge ees. Kõik probleemid ja
hädad jäävad kuhugi alla maha. Kõrgus erutab mind. See annab energiat ja entusiasmi uusi häid
pilte teha.“ Ta ei karda kukkuda ja viga saada. Kuid samas saab aru, et säärane tegevus on siiski
tervisele kahjulik. Pärast meeletut adrenaliinidoosi võib järgneda peavalusid, mis võivad kesta mitu
päeva. Aastal 2012 oktoobris hüppas austerlane Felix Baumgartner alla 39 000 meetri kõrguselt.
Pärast edukat maandumist andis ta mõista: „Mõnikord peab minema väga kõrgele üles, et näha, kui
väike sa tegelikult oled.“ Vabalangemise ajal saavutas ta esimese inimesena helikiiruse. Tema kiirus
küündis 1342,8 kilomeetri tunnini. Ta väljendab: „Ma ei tundnud ülehelikiirust üldse, mul oli nii
palju tegemist teiste asjadega. Minule langes 20-tonnine koormus.“ Sellegipoolest oli ta kogu aeg
teadlik tema ümber toimuvast. Kuid ohtlikkust olukorrast Baumgartner siiski ei pääsenud: „Ma olen
seitse aastat selle hetke nimel tööd teinud. Ja siis äkki ei tööta visiirisoojendus õigesti. Ma mõtlesin:
„See ei saa ometi tõsi olla.“ Kuid siis otsustasime me ikka hüpata.“ Kõrgel Maa stratosfääris oli ta
ka veel väsinud ja vedelikupuuduses. Kuid see ei olnud veel kõik. Ta sattus ka ohtlikku keerisesse:
„Korraks mõtlesin, et kaotan teadvuse.“ Kuid tema närvid pidasid kõigele vaatamata siiski vastu.
Inimene võiks ja ka oleks suuteline tajuda Universumi kogu ruumilist ulatust, mitte ainult selle
osa nagu me igapäevaselt kogeme oma väikesel planeedil Maa, mis on täiesti tühine võrreldes kogu
ülejäänud Universumiga. Ilmselt on vaja selleks tehnoloogilist abiväge. Me peaksime rändama siis
planeedilt Maa kaugeimate galaktikateni. Näha enda ihusilmadega kõiki suurimaid objekte Universumis.
Ise reaalselt Universumi avarustes ringi liikudes on võimalik tajuda Universumi suure mastaabilisust.
Liikumine toimugu siis vastavalt sujuvalt ja pidevalt. Näiteks alustada oma kosmilist
liikumist planeet Maalt. Siis järgmine aste oleks kogu Päikesesüsteemi avaruse kompimine, edasi
tuleb juba siis Linnutee galaktika ja siis galaktikate moodustised – parved ning superparved. Sujuv
liikumine väikestelt objektidelt suurtele kehadele annab meile ettekujutuse nii maailma mastaapsuse
kohta kui ka inimese enda suuruse selles. Millist ruumiosa miski hõlmab. See ei võiks ainult võimalduda
kosmoserändude puhul, vaid ka inimese oma enda peas – ettekujutades. Kuid selleks oleks
vaja tohutult suurt ja head kujutlusvõimet. Et kujutamine kogu Universumi ruumala tajumist
inimese oma enda peas oleks kosmoserännu kogemusega ( läbi Universumi hiigelruumi ) samaväär-
13