Maailmataju 2.1

1. Interaktsionism ( keha ja vaim on kaks erinevat asja, mis mõjutavad üksteist ), Descartes.
2. Okasionalism ( kooskõlalised vaimsed ja kehalised nähtused, mida Jumal kooskõlastab ),
Malebranche.
3. Parallelism ( keha ja vaimu mittepõhjuslikune seos, mis on juba algusest peale nö.
„sünkroniseeritud“ ), Leibniz.
4. Epifenomenalism ( vaimsete protsesside põhjustajateks on kehalised protsessid ), Huxley.
5. Subjektiivsuse valdkond ( vaimseid omadusi ja aspekte ei ole võimalik taandada
kirjeldusteks, mis on materiaalne ), Nagel, Searle.
Nüüdisaegne psühholoogia teadus on veendunud, et teadvus ja psüühika ei eksisteeri ilma ajuta.
Sellest annab meile tunnistust näiteks T. Bachmanni ja R. Maruste õpik „Psühholoogia alused“, kus
on kirjas järgmine tekst: „Teadusmaailmas on üldtunnustatud väited selle kohta, et aju on psüühika
materiaalne alus, psüühika on aju funktsioon ja füsioloogiline on esmane ning psüühiline sellest
tulenev. Kuna füsioloogilise lõppemist ja psüühilise algamist tähistava selge piiri tõmbamine
tänapäeva teaduse taseme juures ei ole võimalik, siis esineb nii füüsilise ja psüühilise samastamist
kui ka nende kunstlikku lahutamist. Psüühika ( ka teadvus ) eksisteerib reaalselt – ta on olemas.
Selles veendumaks, ärgake hommikul ja teile saabuv vahetu vaimne kogemus annab teile sellest
teada. Samas on aga psüühilised kujundid ideaalsed. Ideaalse reaalsus ei tähenda, et peaks
tingimata olemas olema ideaalse kordumatu materiaalne substants – ainelis-esemelis koostis.
Ideaalse reaalsus seisneb tema funktsioneerimises. Ennetava ja aktiivse tegelikkusega kohanemise –
psüühika - reaalsust näitab inimese otstarbekohane käitumine selliselt, et reageeritakse ka hetkel
keskkonnas objektiivselt mitte esineva, tulevase olukorra või tingimuste kohaselt. Selles väljendub
psüühika võime tegelikkust seaduspäraselt kajastada ja tegelikkust tundes ning organismi ressursse
rakendades seda tegelikkust ka muuta. Loodusteadusliku psühholoogia seisukohaselt ideed
mateeriast lahutatuna ei eksisteeri. Tegelikkus on antud meile neurofüsiloogiliste protsesside
vahendusel. Kuid enamasti tunnetame me mitte füsioloogilisi protsesse, vaid nende protsesside
lõpptulemusi. Viimased teadvustuvad psüühiliste kujunditena – psüühiliste protsesside, seisundite ja
omadustena, mille tõeväärtust kontrollitakse praktilise tegevuse käigus ja objektiivse maailma
muutuste fikseerimise kaudu. Psüühika järeldub vahetust enesevaatlusest – esimese isiku
perspektiivist lähtudes – ja inimese sellistest reageeringutest, tegudest ja teadlikult antud
kirjeldustest, mis viitavad abstraktse või teoreetilise tegelikkuse-esinduse olemasolule närvisüsteemi
töö vahendusel. Kui inimene näiteks kirjeldab troopilise saare loodust ise polaarjoone taga olles,
on meil alust arvata, et seda hetkel vahetus tegelikkuses mitte esineva keskkonna
kirjeldust võimaldab vaimne kujund sellest.“ Kuid meditsiinis on olemas sellised nähtused,
mis lükkavad ümber arusaamad, et teadvus ( psüühika ) ei saa eksisteerida ilma ajuta. Selliseid
nähtusi, mida nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks, järgnevalt hakkamegi lähemalt uurima.
3.1.2 Ajusurmas esinevad nähtused
3.1.2.1 Inimese „füüsiline“ surm
Teooriad inimese keha ehitusest, funktsioneerimisest ja haigustest põhinesid kunagi tuhandeid
aastaid enamasti müütidel ja maagial. Teaduslikke vaatlusi vanadel aegadel ei sooritatud. Esimesed
täpsed anatoomiauuringud sooritati alles 16. sajandil. Kuid teaduslikumaid meetodeid on
meditsiinis hakatud rakendama alates 17. sajandist. Meditsiin sai areneda ainult koos füüsika
teaduse arenemisega, sest füüsika võimaldas luua selliseid tehnoloogiaid, mis on inimkeha
uurimiseks täiesti hädavajalik. Näiteks mikroskoobi ja röntgentehnika leiutamine. 21. sajandi
alguseks suutis meditsiin mõista väga paljusid inimkeha funktsioone ja suutis ravida enamikku
haigusi. Näiteks inimkeha osad on organiseeritud hierarhilisse süsteemi – alates kõige lihtsamatest
66