Maailmataju 2.1

Resümee
Käesolevas töös uuritakse sellise füüsika osa loomist, mis võimaldaks inimesel ( ja ka teistel
„kehadel“ ) liikuda ajas. Sellise tehnoloogia haru välja töötamine loob uusi võimalusi ajaloo
uurimisel ja ka süvakosmoseks liikumiseks. Antud töö uurimusmeetod oli puhtalt teoreetilise
füüsikale omane. Näiteks hüpoteese, mida antud töös hulganisti püstitatakse, on tuletatud teoreetiliselt.
Need hüpoteesid on täiesti kooskõlas olemasolavate üldtunnustatud teooriatega. Alguses on
teemale lähenetud mitte traditsiooniliselt, sest kõik olemasolevad füüsikateooriad, mis käsitlevad
ajas rändamise reaalset võimalikkust, baseeruvad just ussiaukude teooriatel. Antud uurimuses
olevad teooriate järeldused võimaldavad neid ussiauke näha „teise nurga alt“, kuid samas
ennustades ikkagi nende olemasolu. Töös on esitatud ka olemasolevate füüsikateooriate ( näiteks
relatiivsusteooria ja kvantmehaanika ) võimalikud edasiarendused, sest ilma nendeta ei ole võimalik
ajas rändamist füüsikaliselt mõista. Antud uurimuses selgub üllatav järeldus, et ajas rändamine on
oma olemuselt väga reaalne ehk võimalik ja see on tehniliselt täiesti teostatav. See on kõige
üllatavam järeldus kogu töö juures. Ajas rändamine osutub reaalselt võimalikuks ainult siis, kui
tänapäeva füüsika kahte peamist teooriat edasi arendada, kuid jõutud on ajas rändamise füüsikast
isegi veelgi kaugemale. Kui ajas rändamine osutub võimalikuks, siis muutub vältimatult meie
praegune füüsikaline maailmapilt Universumist. Ajas rändamine näitab näiteks Universumi ajatust.
2