Maailmataju 2.1

Eeldusel, et vaakumi energia on väga suur
saame
ja seega massile mõjub jõud
Viimasest võrrandist ilmnebki tõukejõud, mis suureneb kehadevahelise kauguse suurenemisega. See
tähendab seda, et vaakumi energia põhjustab tõukejõu, mis hakkab eriti hästi ilmnema just väga
väga suures ruumi mastaabis. Nagu näha, matemaatiliselt erineb selline tuletuskäik väga palju
Universumi ääre mudelist, kuid mõlemad füüsikalised lõpptulemused on üllatavalt analoogilised.
1.2 Aegruumi kõverus
Kui keha „asub“ hyperruumis, siis tavaruum on „tema ümber“ üldrelatiivsusteooria keeles öeldes
kõver. Ja sellest kõverusest ( et kui kõver see siis on ) sõltub see, et kui kaugele aja rännak sooritatakse.
Seejuures peab arvestama ka teleportatsiooni seadusi.
Kuid tavaruumi kõveruse muutusest sõltub aga see, et millises suunas toimub aja rännak. Ka siin
peab arvestama teleportatsiooni seadusi.
1.2.1 Ajas liikumise suuna määramine!
Teada on fakt, et absoluutselt kõik kehad alluvad Universumi paisumisele. Kuid Universumi
paisumine avaldub alles galaktikate ja nende parvede ning superparvede tasandil. See tähendab
seda, et galaktikad ja nende parved ning superparved eemalduvad üksteisest. Mida kaugemal on
üksteisest galaktika parved, seda kiiremini nad üksteisest eemalduvad – ehk kehtib tuntud Hubble´i
seadus.
Teada on ka fakt, et Universumis leidub ka selliseid piirkondi aegruumis, kus aega ja ruumi
enam ei eksisteerigi. See tähendab seda, et aeg on „seal“ lõpmata aeglenenud ja kahe ruumipunkti
vaheline kaugus on „seal“ võrdne nulliga. Sellised piirkonnad aegruumis eksisteerivad näiteks
mustade aukude ja ka galaktikate tsentrites. Neid tuntakse ka kui Schwarzschildi pinnana.
Kui aga näiteks inimene satub sellisesse erilisse aegruumi piirkonda, siis ei saa see inimene
enam olla füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Sellepärast, et kahe
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub sellises piirkonnas ju nulliga. Kuid Universumi paisumine
avaldub ju kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel. Seda kirjeldavad ka vastavad
kosmoloogilised võrrandid. Võib öelda ka nii, et „inimene ei ole enam ruumis, mis paisub“. Sellisel
juhul ei allu enam inimene Universumi ( meetrilisele ) paisumisele. Selle mõistmiseks vaatame
järgmist analoogiat. Kui paat panna jõe peale, kus esineb silmanähtav vee voolamine ( vee tihedus
on x ), siis see paat hakkab vee vooluga kaasa liikuma. Kui aga see paat satub jõe peal sellisesse
piirkonda, kus vett ei ole ( vee tihedus on 0 ), siis paat enam vee vooluga kaasa liikuma ei hakka.
Täpselt sama on ka Universumi paisumisega. Kui inimene on aegruumis ( dt = x ja ds = y ), siis ta
läheb Universumi paisumisega kaasa. Kui aga inimene satub sellisesse aegruumi piirkonda, kus
aega ja ruumi enam ei olegi ( dt = 0 ja ds = 0 ), siis ta ei ole enam Universumi paisumisega
füüsikalises vastastikmõjus. See tähendab seda, et inimene ei lähe enam Universumi paisumisega
enam kaasa.
Selline aegruumi piirkond, mille korral kahe ruumipunkti vaheline kaugus ds võrdub nulliga ja
41