Maailmataju 2.1

kus kordajat, mis sõltub kiirusest,
nimetatakse kinemaatiliseks teguriks. See näitab seda, et mitu korda liiguvad füüsikalised protsessid
aeglasemalt liikuvas süsteemis. See näitab ka kellade käiku erinevates süsteemides ehk seda, et mitu
korda käib liikuv kell aeglasemalt kellast, mis ei liigu. Kinemaatiline tegur erineb ühest väga vähe
siis kui kiirused v on väga väikesed. Kinemaatiline tegur näitab aja aeglenemist ehk aja kadumist.
Kasutades aga binoomilist ekspansiooni:
ehk
saame kinemaatilise teguri kirjutada kujul
On võimalik kasutada ka ligikaudseid valemeid:
See oli siis nö. matemaatiline versioon aja aeglenemisest – mis on tingitud kehade liikumiskiiruse
suurest kasvust ehk siirdumisest tavaruumist üle hyperruumi. Järgnevalt vaatame aga sama
ruumiga – pikkuse kontraktsiooni, mille korral keha liigub siis ruumist välja – ruumitusse dimensiooni.
Seda, mida avastas A. Einstein 1905. aastal erirelatiivsusteoorias, aja ja ruumi muundumised,
oli nö. matemaatilised „vormid“ aja ja ruumi kadumisest kehade suure liikumiskiiruse kasvu korral
ehk siis siirdumisel tavaruumist hyperruumi. Need näitavad aja aeglenemist ( ehk aja kadumist ) ja
pikkuse lühenemist ( ehk ruumi kadumist ) matemaatiliselt. Näiteks kui keha liigub valguse
kiirusega vaakumis, siis aeg ja ruum lakkavad üldse eksisteerimast:
61