Maailmataju 2.1

teistele edasi jutustada. Sellised asjaolud muudavad haiguse ilmingu veelgi raskemaks ja paljud
neist langevad sügavasse masendusse ehk depressiooni. Osa inimesi ei saa iseendaga hakkama ja
seepärast pannaksegi nad hooldekodusesse. Kuid inimesed, kellel on olnud surmalähedasi
kogemusi, on vastupidiselt nendele hoiakud ja ühiskondlik aktiivsus paranenud. Sellises seisundis
on paljud inimesed näinud valgusolendeid, kuid mitte keegi ei ole ennast samastanud näiteks
Jumalaga või Aleksander Suurega. Skisofreenilised nägemused on seosetud ja ilmuvad korduvalt,
siis vastupidiselt nendele nähtustele on surmalähedased kogemused alati seostatud ja esinevad
inimese kogu eluaja jooksul väga vähe kordi.
Meditsiiniprofessorid on käsitlenud surmalähedasi kogemusi ka kui deliiriumi – väga tugevat
keemilise tasakaalu puudumist, mis on üldjuhul taanduv ja ei põhjusta püsivat ajukahjustust. Väga
paljud surmalähedased kogemused esinevadki just siis kui aju ei saa hapnikku ja seega võib aju
sellele reageerida vägagi iseäralikult. Kuid on ju teada seda, et deliiriumis olevatel inimestel tekitab
selline seisund aga hoopis segadust ja seetõttu on inimese ümbrusetaju häiritud. Deliiriumis olevatel
inimestel tekivad väga sageli negatiivsed hallutsinatsioonid, mis on sellega seotud kas siis loomad
või putukad. Sellises seisus olevatel inimestel on mõtted tavaliselt seosetud ja esinevad
keskendumisraskused. Kui aga deliiriumiperiood lõpeb, ei mäleta inimene enamasti selle üksikasju
või mäletab seda väga uduselt.
Kuid mitte ükski nendest iseloomujoontes ei esine surmalähedaste kogemuste korral. Mitte ükski
inimene, kes on olnud deliiriumis, ei ole andnud sellele sügavat tähendust või omistanud suurt
hingelist mõju edasiseks eluks. Deliiriumi kogemustes ei ole ühtegi surmalähedaste kogemuste
iseäralikke nähte nagu näiteks tunneli nägemine, valgusolendid, tagasivaade elule jne. Deliiriumi on
peetud ka kui „halba narkootikumiuima“, siis vastupidiselt sellele on surmalähedasi kogemusi
peetud „hingelisteks pöördepunktideks“.
Osa meditsiiniteadlasi peavad kehaväliseid kogemusi ( mis on samuti surmalähedaste kogemuste
üks tunnusjooni ) „autoskoopilisteks hallutsinatsioonideks“. Sellised elamused ei ole eriti tuntud,
kuid ajaloo jooksul on olnud nendest nähtustest kuulda saadud. Sellise hallutsinatsiooni ajal näeb
inimene enda ees projektsiooni iseendast, mis on võrreldav kellegi teise inimese juuresolijaga.
Meditsiin teab seda, et epilepsia või migreensete peavalude all kannatavad inimesed selle all üsna
sageli.
Sellistest hallustinatsioonidest on palju räägitud, kuid tuleb silmas pidada seda, et kehaväliste
kogemuste ja autoskoopiliste hallutsinatsioonide vahel peitub siiski suur kuristik. Kehaväliste
elamuste korral asub inimese tajumiskeskus väljapool inimese füüsilist keha, kuid autoskoopiliste
hallutsinatsioonide korral inimene tajub enda projektsiooni oma füüsilisest kehast lähtudes. See on
väga oluline vahe, mida tuleb arvestada. Eneseprojektsioon, mida inimene näeb, on tavaliselt
kolmemõõtmeline ja mitte läbipaistev – täpselt nii nagu oleks tegemist pärisinimesega. Kuid
kehaväliste kogemuste korral nähakse läbipaistvaid kehasid. Kehaväliste kogemuste korral on
inimestel olnud võimalus liikuda ilma oma füüsilise kehata ringi ja anda ka selle kohta väga täpseid
kirjeldusi, siis autoskoopiliste hallutsinatsioonide puhul inimesed ei saa selliseid kogemusi üle
elada, sest nemad tajuvad hallustinatsioone oma füüsilisest kehast.
Surmalähedaste kogemuste olemuse põhjunduseks on välja pakutud veel üks väga radikaalne
idee. Nimelt surmalähedased kogemused ei ole midagi muud kui mälestused inimese sündimisest –
lapse vaevaline tulemine ema üsast, pääsemine pimedast valgesse ja säravasse maailma, medõed on
nagu valgusolendid, kes siis sündinu rõõmsalt ja heatahtlikult vastu võtavad.
Selline põhjendus surmalähedaste kogemuste tekkimisele ja selle olemusele tundub olevat isegi
usutav. Kuid teaduslikud uurimustööd, mida on tehtud vastsündinute võimetega, lükkavad selle
„hüpoteesi“ kindlalt tagasi. Näiteks Lõuna-Illinois´ Ülikooli filosoofiaprofessor Carl Buker on
uurinud pediaatrite töid. Uurimuse iseloomuks oli vastsündinute mõistmise ja meeles pidamise
informatiivsus oma sündimise läbielatusest. Uurimustööde tulemused lubavad kinnitada seda, et
inimese meeled ei ole sündimise hektel veel piisavalt välja arenenud selleks, et midagi vastu võtta ja
isegi meelde jätta. Nii et oletus selle kohta, et valgusolend, mida nähakse surmalähedaste
kogemuste ajal, on kellegi arst, ämmaemand või isa, kes siis tervitavad vastsündinut, kui see väljub
sünnitusteedest. Vastsündinud ei suuda oma pilke fokusseerida. Kui valguse ja pimeduse
kontrastsus ei ole vähemalt 70%, siis ei reageeri vastsündinu valgusele. Need on teaduslikud faktid.
72