Maailmataju 2.1

väärtushinnangutele. Kuid Kuhni paradigmasid ongi kritiseeritud just selliste mõtteviiside pärast.
Alan Chalmers aga väidab: „Kuhni teaduskäsitluses tuleb teadusprotsessis käibivaid väärtusi ja
teooriate omaksvõttu või tagasilükkamist määrata vastava teadlaskonna psühholoogilise ja
sotsioloogilise analüüsi abil. Kui see ühendada eeldusega, et kaasaegne teadus on kokku võtnud
ratsionalismi tema parimal kujul, saame konservatiivse seisukoha. Kuhni positsioon ei anna meile
mingit võimalust kindla teadlaskonna otsustuste ja toimimisviisi kritiseerimiseks.“ Chalmersi arvates
oleks vajalik teadust analüüsida. Analüüsimisel on vaja arvestada teaduses püstitatud eesmärkidega.
Samas tuleb keskenduda teaduse iseloomulikele joontele, hoolimata sellest, mida teadlased
võiksid mõelda.
Induktivism käsitleb teadust teadmistega, mis tulenevad kogemuslikest faktidest. Niimoodi
saadakse aru teadusest, mille tõesus põhineb inimeste kogemuslikel faktidel, mis omakorda on
võimalik saada vaatluste või eksperimentide käigus. Teaduses ei arvestata inimese isiklikke arvamusi,
eelistusi ega spekulatiivseid kujutusi. Seega baseerub teadus nägemisel, kuulmisel,
puudutamisel jne. Järelikult on teadus objektiivne. Teadmised, mis on tõestatud, on usaldusväärsed
ja järelikult on need ka teaduslikud teadmised. Kuid selline teaduskäsitlus on ikkagi ebaõige ja võib
isegi viia eksimusteni. Näiteks mõnedel juhtudel võib viia tõeste eeldustega järeldamine ebaõige
lõpptulemuseni. Loogiline järeldamine, mis tugineb vaatlustel, eeldab väga suurel hulgal vaatlusi.
Kuid vaatluste sooritamine ei ole alati vajalikud. Näiteks inimesed mõistsid aatomipommide surmavast
olemusest alles siis, kui Teise maailmasõja lõpus heideti Hiroshimale aatomipomm. Sellisel
juhul ei ole mõistlik sooritada palju eksperimente. Kuid on võimalik ka tõenäosuslikult sooritada
loogilisi järeldusi. Kuid vaatuslik tõendus koosneb teatud hulgast vaatlusotsustest, mis siiski ei anna
kõike hõlmavat otsust. Just mingisuguse teooria olemasolust sõltuvad vaatlusotsustused. Kuid
samas ei saa siiski uurija ka inspiratsiooni, juhuslikkust ja muud päris eirata. Ja järelikult ei saa
induktivismi ka täielikult ümber lükata. Tal on võimalik tuua nähtavale uusi arusaamasid teaduse
loomuse kohta. Sellepärast esineb ka selle meetodi kriitika.
Kui aga vaatlused juhinduvad teooriatest, siis tegemist on juba falsifikatsionismiga. Kuid ka
sellisel juhul tuleb teha kontrollimisi nagu iga teise arvamuse korral. See tähendab seda, et teooria
õigsust tuleb alati ka kontrollida. See teeb antud teadusfilosoofia üsna omapäraseks. Teooriad, mille
õigsust kontrollimised ei tuvasta, tuleb need tunnistada kehtetuteks. Teadus ongi arenenud just läbi
vigade ja proovide meetodil. Kontrollile vastupidavamad teooriad jäävad püsima. Popper aga
nõudis kriitilist suhtumist teooriatesse ja teadmiste allikatesse: „...teadmistel on igasuguseid allikaid,
kuid absoluutset autoriteeti ei ole mitte ühelgi“. See tähendab ka seda, et isegi autoriteetsetesse
teaduse seisukohtadesse on vaja suhtuda kasvõi mõnesugusegi skeptismiga. Seda just eeldabki
kriitiline ratsionalism. Popper väidab: „Kõik inimeste teadmised on siiski inimlikud – läbi segi meie
eksituste, eelarvamuste, meie unistuste ja lootustega, et kõik, mis me saame teha, on pimesi tõe
järele kombata, ehkki me temani ei küüni“. Popper eeldas uute tõeste teadmiste saamist, mis samas
ka kontrolliksid olemasolevaid traditsioonilisi teadmisi. Teadust ei tohiks siiski hüljata. Tuleb
küsimuste esitamise suhtes olla üsna julge. Tuleb julgelt esitada ka spekulatsioone, mis vahel
võivad olla isegi liiga ennatlikud. Spekulatsioonid peavad olema teaduslikult kontrollitavad ja
võimaliku kontrolli allumatuse tõttu need ka kõrvale jäetakse. Just need võõrad teooriad, mis on
selgelt sõnastatud, on teaduslikult kontrollitavad. Falsifikatsioon etendab teaduse pikas arengus
tähtsat osa. See tähendab seda, et kõik esitatavad hüpoteesid käsitletakse alguses väga kriitiliselt ja
neid kontrollitakse, sest need ju püstitatakse mingisuguse probleemi tõestuseks. Kui aga hüpoteesi,
mis on paljudes testides kinnitust leidnud, falsifitseeritakse, siis on tekkinud uus ja tõsisem
probleem. See aga nõuab uusi hüpoteese, mida tuleb hakata esitama. Niimoodi võib selline protsess
kesta lõputult. Falsifitseeritavuse aste on pigem suhteline kui absoluutne ja eeldab selle teisenemisi.
Kuid teisenemise korral on eeldus ka erandite lisamisele. Vahel võivad ka falsifikatsioonid ise olla
väärad. Näiteks sellised vaatlusotsused, mis sõltuvad mingisugusest teooriast, võivad olla väärad. Ja
nii ongi võimalik järeldada seda, et teooriate „otse falsifitseerimist“ ei ole paraku võimalik. Kuid on
täiesti arusaadav, et kõik sõltub ikkagi testimisest. Teadusesse jäetakse käsitlema selliseid tõeseid
teadmisi, mis on kõik testid edukalt sooritanud. Need on nn baasotsustused, mis on edukad ja
suudavad meid rahuldada. Kuid need võivad osutuda hiljem siiski väärateks ja see nõrgendab falsifikatsiooni.
Chalmers kritiseerib Popperit: „Teooriaid ei saa lõplikult vääraks tunnistada, sest falsi-
58