Maailmataju 2.1

tunneks ennast lahtiriietatuna alasti või kes, aastakümneid vanglas olnud, nüüd järsku vabaduses.
Sellises kaaluta olekus tunneb inimene ennast peaaegu täiesti pinge vabalt. Selline kaaluta oleku tajumine
on juhul, kui gravitatsiooni ( mateeriat ) ei oleks nii nagu kui poleks valgust, ei oleks ka
elusolenditel nägemistaju. Maailm pole tegelikult värviline nii nagu ta paistab. Kui mingeid asju õigesti
näha või mõista, siis peabki seda tegema eemalt nö. väljaspool raame. Nii on ka reaalsusega.
Kaaluta olekus ei tunneta inimene oma keha kas üldse või siis tunnetatakse väga minimaalselt, kui
tavaliselt.
5 Ülim eufooria, ekstaas ja armastus
5.1 Supereufooria
Kui inimene tajub tõelist reaalsust ( mitte selle illusioonilist poolt ) siis tekib temal tohutu eufooriline
tunne. See on ülihea ja väga õnnelik meeleolu, mis on peaegu võrreldav oma mõnu poolest
isegi kahe inimese vahel oleva suguaktiga – orgasmiga. Vahel nimetatakse seda ka armastuseks või
ülimaks ekstaasiseisundiks. Inimene kogeb tohutut armastuse tunnet. Tunne, et teda nii väga armastatakse.
See emotsioon on kujuteldamatult hea. Selline „tajufunktsioon“ ilmneb ainult reaalse maailma
tajumisel, millest oli juba juttu eespool. Et sellist ülimat õnnetunnet üldse ettekujutada ( kas või
natukenegi ), on parimaks analoogiks orgasm, mis tekib inimeste seksuaalvahekorras. Sellises seisundis
on armastuse puudus absoluutselt olematu. Kuid miks ikkagi selline nauding tekib? Põhjus
on tegelikult väga lihtne. Inimene tunnetab nüüd tegelikku reaalsust ( mitte tavamaailma, kus me
igapäevaselt elame ). Siis mõistab ( õigemini tajub ) inimene nii maailma kui ka iseenda eksisteerimise
imelisust. See on tohutu ekstaas. Elu Universumis on tegelikult ime. Tegelikult ka kogu Universumi
olemasolu on üks suur ime. Elu eksisteerimine selles on veelgi imelisem. Kuidas on võimalik
kõige olemasolu, mida me teame ja tunneme. Kuidas füüsikalised või keemilised protsessid lõid
elu eksisteerimise Universumis ( näiteks inimese enda teadvuse )? Kuidas see kõik funktsioneerib?
On kujuteldamatult imeline, et me koosneme väikestest osakestest, mida nimetatakse aatomiteks ja
meie mõtlemine tegelikult tuleneb nendest. Nii samuti ka meie eksisteerimine. Reaalsus on tegelikult
selline, mida kirjeldavad meile loodusteadused. Just seda nüüd tajutaksegi. Imeline ei ole ainult
elu eksisteerimine Universumis, vaid ka Universum ise. On täiesti uskumatu kuidas „tühjus“ ongi
Universum. Kõik algas olematusest. Midagi pole tegelikult olemas. Kuidas olematus loob kõige
oleva ongi erakordselt imeline. Inimene tajub füüsikalist reaalsust ja paneb imeks seda, et kuidas
kõige aluseks on füüsikalised protsessid.
Inimene tajub seda, et teda pole kunagi nii palju armastatud kui sellisel juhul. Ta on väga õnnelik
oma olemasolu üle selles maailmas. Ta mõistab, et see on erakordselt suur ime, kui tähtis ta tegelikult
on ja kui vajalik ta maailmale on. Kõige olemasolu ( eriti elu eksisteerimine ) on erakordne.
See on kõige tähtsam. Absoluutselt mitte miski ei ole sellest olulisem. Inimene tunnetab, et enda ja
maailma olemasolust ei ole mitte miski tähtsam.
Peale enda armastuse tunnetamist tajub ta ka armastust teiste inimeste vastu. Ka nende eksisteerimine
on niisamuti erakordne kui inimese enda olemasolu. Niimoodi tekib ligimese armastus, mis
on ka Piiblis kirjas, Jeesus Kristuse jutlustes. Inimene tunneb, et „tema üle on sii suur rõõm“. On
erakordselt suur õnnetunne. Inimesel on selle õnne üle väga heameel. Ta on absoluutselt üliõnnelik.
Tohutu armastus ja rahu tunne valdab teda. On sõnades kirjeldamatu, et ainuüksi enda olemasolu
üle Universumis võib niisugust rõõmu tunda. Inimest valdab ülim heaolu tunne. Mitte miski ei ole
tähtsam kui inimese enda olemasolu võimalus selles Universumis. Nüüd ta mitte ainult ei tea seda
vaid ta ka tajub seda. Kui tähtis inimene tegelikult on.
Inimene tajub ennast nii tähtsana. Mitte miski muu ei tundu talle enam olulisem olevat. On väga
suur mõistmise tunne. Mitte miski ei tundu teda häirivat või kahjustavat. On ülim selgus ja virgus.
34