Maailmataju 2.1

analoogial. Oletame seda, et meil on tegemist filmiga. Film kinolinal on teatavasti liikuvad pildid –
pildid, mis ajas kiiresti järgnevad üksteisele. Oletame seda, et film jutustab mingisugust lugu.
„Sellise mehaanikaga“ on tegelikult ka meie Universum – nii nagu seda on kirjeldatud peatükis
„Universumi kinematograafiline efekt“. Kui inimene tapabki minevikus oma vanaema, siis ei juhtu
tegelikult mitte midagi. Sellepärast, et näiteks kui me filmist ühe kaadri välja lõikame ehk ühe pildi
filmiribalt ära lõikame, siis teised kaadrid ( ehk pildid ) ju jäävad alles. Sama on tegelikult ka
„vanaema paradoksiga“. Minevikus teda tappes ta ei sure ja ei sure ka ajarändur ise.
4. Kui inimene rändab ajas tagasi ja tapab oma vanaema, siis kui seda tehes mingisugusel
põhjusel siiski ajarändur sureb ( näiteks silmapilkselt haihtub ), siis tekib selline küsimus, et kas siis
energia jäävus enam ei kehti? Ajarändur ise on füüsikalisest vaatenurgast just nagu energia ( mass ),
mis enda vanaema ära tappes lihtsalt „õhku haihtub“. Energia ju ei saa kaduda ega tekkida vastavalt
energia jäävuse seadusele. Või kas see energia muutub siis millekski teiseks energiaks? Vastust
sellele küsimusele paraku veel ei ole.
2.9 Kokkuvõtteks
Ülal ära mainitud ideed on oma sisult ajas rändamise teooria järeldused Universumi kohta. See
on kui ajas rändamise teooria edasiarendus. Siiani kirjeldasid igasugused füüsikateooriad või
füüsikaharud teatud osa Universumi funktsioneerimisest. Universumit üldiselt või selle olemust
kirjeldada ei ole siiani ükski teooria suutnud kirjeldada. Järgnevalt näitamegi ideelises järjekorras,
et kuidas Universumi põhiolemus füüsikateadusest välja tuleb:
1. Kui kehade liikumiskiirused on väikesed võrreldes valguse kiirusega vaakumis ja nende
massid on samuti väga väikesed võrreldes planeetide massidega, siis toimuvad füüsikalised
nähtused tavaruumis ( ehk K-s ). Aeg ja ruum on olemas, nende teisenemisi ei toimu.
2. Kui aga kehade liikumiskiirused lähenevad valguse kiirusele vaakumis või nende massid on
väga suured, siis toimuvad aja ja ruumi teisenemised ehk kadumised ( ehk toimub kehade
„siirdumised“ tavaruumist ( K-st ) hyperruumi ( K´-i )). Seda näitab meile relatiivsusteooria.
3. Hyperruumis ( K´-is ) on võimalik teleportreeruda ajas. Seda näitas meile ajas rändamise
teooria. Näiteks mikromaailma osakesed teleportreeruvad aegruumis ja seetõttu esinevad
nendel osakestel kvantmehaanika seaduspärasused nagu me seda eespool nägime.
4. Kehade ajas liikumine näitab seda, et aega ja ruumi Universumis tegelikult ei eksisteerigi.
5. Liikumist Universumis tegelikult ei eksisteeri, sest tavaruumi (K) liikumine hyperruumi (K´)
suhtes pole midagi muud kui see, et erinevad hyperruumi punktid ( mööda ühte dimensiooni
) on samas ka erinevad ajahetked. See loobki liikumise illusiooni Universumis.
6. Universumit ( aega, ruumi, liikumist ) polegi tegelikult olemas. Kõik nähtav on üks suur
illusioon.
7. Kuna Universumit ei ole olemas, siis see on tekkimatu ja ka hävimatu. „Olematus“ ei saa ju
tekkida ega kaduda.
108