Maailmataju 2.1
- No tags were found...
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Ajas rändamise teooria sissejuhatav eelülevaade<br />
Teada on fakt, et absoluutselt kõik kehad alluvad Universumi paisumisele. Kuid<br />
Universumi paisumine avaldub alles galaktikate ja nende parvede ning superparvede tasandil.<br />
See tähendab seda, et galaktikad ja nende parved ning superparved eemalduvad üksteisest.<br />
Mida kaugemal on üksteisest galaktika parved, seda kiiremini nad üksteisest eemalduvad –<br />
ehk kehtib tuntud Hubble´i seadus.<br />
Teada on ka fakt, et Universumis leidub ka selliseid piirkondi aegruumis, kus aega ja<br />
ruumi enam ei eksisteerigi. See tähendab seda, et aeg on „seal“ lõpmata aeglenenud ja kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus on „seal“ võrdne nulliga. Sellised piirkonnad aegruumis<br />
eksisteerivad näiteks mustade aukude ja ka galaktikate tsentrites. Neid tuntakse ka kui<br />
Schwarzschildi pinnana.<br />
Kui aga näiteks inimene satub sellisesse erilisse aegruumi piirkonda, siis ei saa see inimene<br />
enam olla füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Sellepärast, et kahe<br />
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub sellises piirkonnas ju nulliga. Kuid Universumi<br />
paisumine avaldub ju kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel. Seda kirjeldavad ka<br />
vastavad kosmoloogilised võrrandid. Võib öelda ka nii, et „inimene ei ole enam ruumis, mis<br />
paisub“. Sellisel juhul ei allu enam inimene Universumi ( meetrilisele ) paisumisele. Selle<br />
mõistmiseks vaatame järgmist analoogiat. Kui paat panna jõe peale, kus esineb silmanähtav<br />
vee voolamine ( vee tihedus on x ), siis see paat hakkab vee vooluga kaasa liikuma. Kui aga<br />
see paat satub jõe peal sellisesse piirkonda, kus vett ei ole ( vee tihedus on 0 ), siis paat enam<br />
vee vooluga kaasa liikuma ei hakka. Täpselt sama on ka Universumi paisumisega. Kui<br />
inimene on aegruumis ( dt = x ja ds = y ), siis ta läheb Universumi paisumisega kaasa. Kui<br />
aga inimene satub sellisesse aegruumi piirkonda, kus aega ja ruumi enam ei olegi ( dt = 0 ja<br />
ds = 0 ), siis ta ei ole enam Universumi paisumisega füüsikalises vastastikmõjus. See<br />
tähendab seda, et inimene ei lähe enam Universumi paisumisega enam kaasa.<br />
Selline aegruumi piirkond, mille korral kahe ruumipunkti vaheline kaugus ds võrdub<br />
nulliga ja aeg on jäänud seisma, esineb gravitatsioonivälja tsentris. Kuid sellisesse aegruumi<br />
piirkonda on võimalik sattuda ka siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis ( mida tegelikult<br />
niikuinii ei ole võimalik sooritada ). Ka sellisel juhul on aeg peatunud ja keha pikkus võrdub<br />
nulliga ( seda loomulikult mingi taustsüsteemi suhtes ). Kuid ka sellisel juhul ei ole keha<br />
enam füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Järelikult hakkavad siin<br />
kehtima juba uued füüsikalised seaduspärasused.<br />
Universumi meetrilist paisumist kirjeldab Robertson-Walkeri meetrika sfääriliste<br />
koordinaatide korral:<br />
kus ajakoordinaat t on Universumi eluiga, K on konstant, mis on seotud kõvera ruumiga ja<br />
a(t) on aja funktsioon, mis sõltub Universumi paisumisest või võimalikust kokkutõmbumisest.<br />
Kahe ruu- mipunkti vahelist kaugust ( ehk ka Universumi „suurust“ ) näitab s, mille väärtus<br />
ajas t muutub. Seda see Robertson-Walkeri meetrika näitabki. Meetrika sõltub ka K konstandi<br />
väärtusest ehk ruumi kõverusest – seda, et kas tegemist on tasase, negatiivse või positiivse<br />
kõveruse Universumi ruumiga.<br />
2
Change language