Maailmataju 2.1

tagasi orbiidi suhtes ( mitte Universumi suhtes ) täpselt samasse punkti iga 18,6 aasta
tagant. Seda perioodi nimetatakse saarose tsükkliks.
Siin ilmneb ka põhjus, et miks ei saa me ruumis tavapäraselt liikudes ka ajas liikuda. Seda
sellepärast, et näiteks „tõelised“ endised asukohad ruumis pidevalt meist eemalduvad ( Universumi
paisumise tõttu ). Need jäävad meile lihtsalt kättesaamatuks. See, mis on pidevalt mööduv, jääb
meile kättesaamatuks.
1.1.4 Aja ja ruumi vahekord
Inimese tavakogemusest on teada seda, et ruumis on võimalik enda asukohta muuta ( vahetada )
nii, et inimese enda eksisteerimine ei kao. Näiteks kui inimene sõidab suvel linnast ära maale
puhkama, siis sellel ajal, mil inimene maal puhkab, teda linnas ei ole. Kui linnas seda inimest ei ole,
siis ei tähenda see seda, et teda üldse maailmas olemas ei oleks. Inimene on lihtsalt muutnud oma
asukohta ruumis, kuid ta on igaljuhul siiski olemas. Tegelikult kehtib see ka aja kohta. Näiteks kui
inimene on juba ammu surnud, siis ei tähenda see seda, et teda enam olemas ei oleks Universumis.
Ta on tegelikult olemas küll, kuid ta eksisteerib teises ajas – minevikus, mitte olevikus ega
tulevikus. Nii nagu oli inimese linnast maale sõidu korral – kui teda linnas ei ole, ei tähenda see
seda, et teda üldse olemas ei oleks. Inimene puhkab parajasti maal. Täpselt sama on tegelikult ka
ajaga. Ammu hävinud majad tegelikult ikka veel eksisteerivad, kuid seda ainult teises ajas –
minevikus. Seda kõike näitab ajas liikumine ise. See, mis kehtib ruumi korral, kehtib ka ajaga.
Näiteks kehad on võimalised eksisteerima erinevates ruumipunktides ja ( sellega analoogiliselt )
kehad on võimelised eksisteerima ka erinevatel ajahetkedel. Niimoodi muutuvad arusaamad kehade
ja nähtuste eksisteerimisest Universumis.
1.1.5 Energia jäävuse seadus ajas rändamisel
Oletame seda, et kaugest minevikust rändab inimene ajas olevikku ( ehk siis meie praegusesse
aega ). Sellisel juhul ilmub inimene sõna otseses mõttes „ei kusagilt“. See tähendab seda, et lihtsalt
äkki on olemas üks võõras inimene. Kuid see on ju vastuolus energia jäävuse seadusega, mis ütleb
väga selgelt seda, et energia ei kao ega teki, vaid see muundub ühest liigist teise. Inimest võib
vaadelda ju ka füüsikalise kehana ehk energiana. Sellisel probleemil on olemas kaks järgmist
võimalikku lahendit, mis tulevad välja ajas rändamise teooriast:
1. Energia jäävuse seadus on küll rikutud, kuid seda ainult lühikeseks ajaks. See tähendab seda,
et inimene küll rändab ajas ( näiteks minevikku ), kuid ajas, kuhu inimene rändas, saab ta
olla ainult teatud kindla aja ja siis liigub ta „automaatselt“ oma aega tagasi – aega, kust ta
ajas rändama hakkas. Nii ei olegi energia jäävuse seadus rikutud.
2. Vastuolu energia jäävuse seadusega on siiski tegelikult näiline. Näiteks kui keha liigub
ruumis ( keha asukoht ruumis muutub ), siis see ei ole vastuolus energia jäävuse seadusega.
Kuid ärme unusta seda, et ajas liikumine on samas ka ruumis liikumine vastavalt
erirelatiivsusteooria põhiprintsiibile – aeg ja ruum on üksteisest lahutamatult seotud. See
tähendab ka seda, et liikudes ajas peame liikuma ka ruumis. Ruumis liikudes ei ole keha
vastuolus energia jäävuse seadusega. Ja seega kehtib ka see ajas liikumise korral.
12